Iti Brianna sünnilugu

Mina tutvusin Gertrudiga mõned kuud enne oma teise lapse sündi. Kui ma teist last ootama jäin, teadsin kindlalt, et enam haiglasse ma sünnitama ei lähe. Tol hetkel oli kindel plaan kolida oma majja enne beebi sündi. Kahjuks aga nii siiski ei läinud, seega kuidagi automaatselt kadus minust mõte kodusünnitusest. sellest tingituna teadsin, et ma vajan oma ellu ja sünnitusele doulat.

 

Minu esimene sünnituskogemus oli minu jaoks kohutav... Rõhutan, et minu jaoks, sest tegelikult oli sünnitus ise üsna kerge ja talutav. Kuid siiski tekitas see minus väga suure vaimse trauma.

 

Miks? Sest ma ju teadsin täpselt milline minu sünnitus olema saab. Ma olin juba ammu enne rasestumist uurinud ja lugenud nii palju raseduse, sünnituse ja beebide kohta. See teema on alati minu jaoks nii paeluv olnud, mistõttu raseduse ajal ma lihtsalt uurisin süvitsi kogu infot, mis minuni jõudis.

 

Eriti huvitas mind, milline peaks üks ilus ja väestav sünnitus olema n-ö süsteemi

väliselt, täielikult ilma sekkumisteta. Ma siiralt uskusin, et kui ma lähen sünnitama

nii teadlikuna, siis haiglas lähebki kõik imeliselt minu soovide järgi ja siis pole

vaja ei doulat ega ka eraämmaemandat, kuid kahjuks oli see vaid illusioon

minu mõtetes.

 

Reaalsus oli see, et sünnitustoas ämmaemandaga sünnitusplaani läbi vaa-

dates õhkas temast juba eelarvamusi minu osas ja uuris kas ma lihtsalt

internetist leidsin sellised laused ja tingimused.

 

Ja sealt edasi läks rappa... Tehti lahklihalõige ja oksütotsiinisüst jms

minu tahte vastaselt ning ilma hoiatamata, vaatamata sellele, et sünni-

tusplaanis ma neid keelasin.

Peale esimest sünnitust teadsin kohe, et järgmisel korral võtan kaasa dou-

la või sünnitan kodus. Ja just see esimene kogemus viiski mind kokku

Gertrudiga.

 

Juba esimesel kohtumisel raseduse ajal tundsin nagu jutustaksin juba vana sõbran-

naga. Me hakkasime tervendama esimese sünnitusega seotud traumasid ja likvideeri-

ma hirme eesootava sünnituse eel. Iga kord kui ma kohtumiselt lahkusin tundsin end nii

väekana nagu tõeline supernaine!

 

Algul planeerisime haiglasünnitust, kuid jutu käigus mõni nädal enne tähtaega, tuli välja kui suur unistus oli mul kodus sünnitada. Ja tõesti, kui ei oleks olnud Gertrudit mind julgustamas sel hetkel, see unistus ellu viia, siis ma ei oleks saanud osaks nii imelisest kogemusest sünnitada laps oma kodus! Ma olen ülimalt tänulik selle eest Sulle, Gertrud!

 

Koju minnes võtsin koheselt ühendust - imelise ämmaemanda - Ingridiga ja suureks üllatuseks mahtusin ma veel tema graafikusse. Vot seee oli tohutult vabastav minu jaoks! Kadus hirm haiglasünnituse ees ja hakkasime kohe planeerima kodusünnitust. Ma visualiseerisin ja taotlesin enda jaoks ideaalst sünnitust. Tegin beebiga kokkuleppe, et ta valiks enda tulemiseks aja, kus kõik olulised inimesed saaksid kohal olla: isa, doula ja ämmaemand.

 

Ja kõik realiseerus täpselt nagu ma olin taotlenud. Ühel öösel, 3 päeva enne kui mees pidi minema tööreisile, andis beebi märku oma tulekust. Kella 2 paiku öösel algasid täiesti valutud kuid pitsitavad toonused iga 10 min tagant. Ootusärevuse tõttu ei tahtnud enam voodis olla ning läksin hoopis elutoa aknast välja vaatama - sellest sai kogu avanemisperioodi mu lemmik tegevus.

 

Panin elutoas mõnusa rahustava muusika taustaks ning vaatasin aknast välja ja liigutasin puusasid ja kujutlesin kuidas ma järjest rohkem ja rohkem avanen. See oli nii mõnus.

 

Otsutasin kella 4 paiku dušši alla minna ning avatust tundus sel hetkel olevat kuskil 5-6cm. Andsin Gertrudile ja Ingridile teada, et beebi on tulemas ja juba tunni pärast olidki nad mõlemad kohal.

 

Jõudsin veel vahepeal mehe äratada ning hakkasime kodu ettevalmistama. Mees tegeles sünnitusbasseini üles seadmisega ning mina tegin põrandale maha pesa ja koristasin veel muid asju. Ma ei suutnud veel uskuda, et beebi on sündimas - polnud isegi valusid, vaid ainult ebamugavad toonused.

 

Kui Ingrid ja Gertrud saabusid, mõtlesin veel endamisi, et oleks ikka päris naljakas kui nüüd selguks, et see on vaid valehäire - õnneks ei olnud.

 

Kella 6 paiku läksin basseini. Seal oli nii mõnus soe ja kerge. Selleks ajaks oli ka täisavatus ning algas väljutusperiood. Siis alles hakkasid tekkima tugevamad valud ja tekkis nii tugev surve alaselga. Mu mees ja Gertrud kordamööda aitasid leevendada seljavalu nii mõnusa massaažiga.

 

Natuke peale kella 7 sündiski pisike preili otse minu kätele. Vot see oli alles kogemus! Nii imeline ja väestav! Täielikult esimese sünnitrauma tervendamine tuhande kordselt! Naised me oleme võimsad! See on täiesti teine tunne olla täielikult kohal oma sünnitusel, tunnetada iga detaili oma keha juures ja terves sünnitusprotsessis. Teha seda kõike ilma ühegi sekkumiseta ämmaemanda poolt. Tunda seda doula emotsionaalset tuge. Lihtsalt olla koos oma mehega ja beebiga selles protsessis ja nautida seda. Ma nautisin igat valu, sest ma teadsin, et see toob beebi vaid mulle lähemale. Ja kui beebi lõpuks sündis, valdas mind täielik eufooria tunne. See sama tunne saatis mind veel mitu kuud sünnitusjärgselt.

 

Vau, lihtsalt imeline! Ma olen niii tänulik selle kogemuse eest ja mul oli nii super sünnitustiim! Aitäh Ingrid ja Aitäh Gertrud! Ma olen nii tänulik, et ma sattusin nii imelise doula juurde nagu on Gertrud. Mul on olnud aastaid soov, õppida ka ise doulaks, ja nüüd peale seda kogemust ma sain aru, et see ongi täpselt see, mida ma soovin. Gertrud, Sa oled mulle nii suureks inspiratsiooniks ja toeks olnud! Aitäh Sulle selle kõige eest! Ja ma nii väga loodan, et Eestis hakkab teadlikkus doulade ja üleüldse loomuliku ja väestava sünnituse osas tõusma!

Liisa Sildmaa

2 lapse ema

Pere- ja sünnitoetaja Gertrud Treumund

©2021 IMELINE OOTUS