Matthias Silveri sünnilugu

09.01.2021 (laupäev)
Kätte oli jõudnud kuupäev, mis meie 2-aastane tütar ennustas oma väikese venna sünniks juba mitmeid nädalaid varem. Küsisime ka tol päeval Johanna käest, kas venna sünnib täna, vastuseks saime: "Õhtul.". No olgu, endal küll seda tunnet ei olnud, et beebi võiks täna sündida, tähtajani veel 2 päeva.


Laupäev kulges rahulikult. Käisime turul värsket lõhe supi jaoks ostmas. Õues oli mõnus karge talveilm, mõtlesin küll, et oleks ilus päev beebi sünniks. Tegin supi lõunaks valmis ja läksin Johannaga koos lõunaund magama. Ärgates tundsin, et tahaks liikuda ja otsustasin jalutama minna. Pärast tunnist jalutuskäiku oli enesetunne hea. Vahepeal käisid abikaasa vanemad külas, uurisid ega beebi veel sündida ei taha, meie neile väga suurt lootust ei andnud.


Kuna õues oli jahe, tundus ahvatlev mõte minna sooja vanni. Vannis hakkas kõhubeebi endast märku andma kohe eriti palju, silitasin kõhtu ja ütlesin beebile, et kui on valmis tulema, siis meie ootame teda.


Vannist tulin umbes 19:00 paiku. Tundsin kõhus/seljas õrni tuhusid, kuid kuna juba  viimased paar

nädalat oli olnud päevadelaadseid valusi, siis suurt tähelepanu sellele ei pööranud. Jätka-

sime tavapäraseid õhtuseid toiminguid, panime Johanna  21:00 paiku voodisse. Sain

aru, et seekord on need tuhud juba pikema aja jooksul kestnud ja isegi tugevama-

ks läinud. Selleks ajaks oli kerkinud lootus, et ehk ikka toimub sünnitegevus, sa-

mas ei olnud midagi regulaarset. Läksin pikali ja kirjutasin oma doulale. Ütle-

sin talle, et ilmselt on libatuhud ja proovin puhata, aga et ta teaks valmis olla.


Hiljem, umbes 22:00 ajal, olid tuhud läinud juba tihedamaks, kuid siiski

mitte regulaarsed. Pikali ollesolid vahed palju pikemad ja tuhud õrne-

mad, püsti seistes juba 2-3 min vahedega. Sel ajal ma endiselt ei usku-

nud, et päriselt sünnitan.


Läksin elutuppa abikaasa juurde, et teha spinning babiese kolme õe har-

jutusi, sest tol päeval ei olnudveel teinudki. Panime tv-st seriaali taus-

taks mängima ja logelesime veel mõnda aega diivanil. Enesetunne oli hea

ja ei olnud mingisugust hirmu või ärevust eesootava sünnituse ees. Mõtle-

sin veel, et nii hea, et saan ikka kodus olla ja kuskile kiirustama ei pea.


Üsna varsti, umbes 23:00 ajal, jõudis mulle kohale, et tõesti sünnitegevus käib.

Ütlesin abikaasale, et ta basseini täis pumpaks. Tegin ise samal ajal puusaringe ja

tundsin, et tuhude ajal on vaja teadlikumalt hingata.


23:50 helistas abikaasa ämmaemand Ingridile, et teatada sünnitegevusest. Ingrid lubas kohe tulema hakata. Mina veel veidi pahandasin abikaasaga, et miks ta Ingridil nii vara tulla laseb, sest läheb veel palju aega ja tuhud ei ole üldse nii tugevadki. Panime vahepeal küünlad põlema, et meeleolu tekitada ja kirjutasime doulale, et Ingrid on liikumas ja vast võib ka tema juba tulla. Võtsin arnicat ning panin raudrohu tee tõmbama.


10.01.21 (pühapäev)
Vahepeal läksid tuhud tugevamaks, neid oli vaja juba väga teadlikult üle hingata. Liikusin toas ringi, tegin puusaringe, tuhude ajal nõjatusin kuhu iganes sattus. Abikaasa hakkas sünnitusvanni veega täitma. 00:30 ajal tundsin, et tahan diivanile pikali heita ja puhata. Jõudsin paari tuhu seal olla kui puhkesid veed. See oli paras ehmatus ja automaatselt kohe tõusin püsti, et diivanit üle ei ujutaks. Veed olid selged, hüüdsin abikaasat, et ta tuleks rätikuga põrandat kuivatama. Mingit kiirustamist või paanikat sealjuures ei olnud ja meeleolu oli rahulik. Abikaasa küll korra ehmatas, et veed olid ära tulnud ja mina aina intensiivsemalt hingasin, kuid tema läks veel tagasi magamistuppa vanni täitma, kuna minu soov oli vette sünnitada.


Lootevete tulekust alates olid tuhud juba piisavalt intensiivsed, et tuhude ajal uutasin-aatasin. Varem olin muretsenud, et võin häirida oma ürgse sünnitaja häälega naabreid (elame paneelmajas) või magavat vanemat last, kuid tol hetkel ei tulnud mõttessegi selle pärast muretseda.


Umbes 00:45 jõudis kohale doula. Tema küsis minult kuidas ma ennast tunnen. Jõudsin doula toetusega mõned tuhud mööda saata, kui juba Ingrid jõudis. Kell oli siis umbes 01:00. Tundsin justkui kergendust, et nüüd saan päriselt sünnitama hakata. Ingrid jõudis vaevu käed ära pesta ja oma sünnituskohvri lahti võtta, kui juba tundsin esimesi pressilaadseid tuhusi. Doula oli kõrval, aitas hingata, vajutas puusi. Abikaasa oli seni tegelenud vannivee täitmisega (võttis jube kaua aega, kuna voolik oli vigane), kuid Ingrid palus tal selle tegemise sinnapaika jätta, muidu jääb veel beebi sünnist ilma. Abikaasa tuli ja tegi mulle õrna puudutuse massaazi. Tundsin end väga kindlalt ja toetatud kõigi kohalolijate poolt. Seekord ma ka päriselt tundsin beebit alla liikumas, tundsin kuidas olen selles protsessis koos temaga.


Üsna pea juba tekkis vajadus hingata alla ja õrnalt kaasa aidata beebi sünnile. Ei olnud juhendatud ja hinge kinni hoides pressimist. Tegin täpselt nii nagu instinktiivselt tundsin, samal ajal "karuhäält" tehes. Kui muidu ma ei kirjaldaks sünnitust valusana, siis tulerõngas oli tõesti kipitavalt valus, õnneks see kestis vaid veidi aega. Mõne hetke pärast katsusin juba beebi peakest ja järgmise tuhu ajal
sündis pea ning ülejärmisel keha. Kell oli 01:27 abikkasa võttis beebi vastu ja mina sain uue ilmakodaniku endale rinnale.


Sünnitasin põlvili põrandal elutoa diivanile toetudes. Vettesünnituse kogemust seekord ei saanud, beebi tahtis enne ära sündida, kui vann veega täituda jõudis. Beebiga oli kõik hästi, keha oli kaetud lootevõidega, sündides oli nabanöör traksidena ümber keha.


Pärast sünnitust läksin beebiga magamistuppa voodisse. Johanna ärkas ja tuli ka meie juurde, oli veidi segaduses, kuid äärmiselt rõõmus pisikese venna üle.


Platsenta sündis umbes tunnike pärast beebi sündi. Doula tegi mulle maitsva platsenta smuuti. Ingrid vaatas beebipoisi üle, kes kaalus 3840g ja pikkuseks 52cm. Minul rebendeid ei olnud.


Sünnitusjärgne aeg kulges samuti kenasti. Füüsiline taastumine oli kiire, piim saabus järgmisel päeval. Olin juba beebiootuse ajal korraldanud koduse elu selliselt, et mulle oleks võimaldatud nurgavoodi aeg. Seda ma ka täpselt nii palju sain, kui vajasin. Sünnitusjärgselt käis Ingrid koduvisiidil. Käis ka doula, kellega sain rahullikult sünnituskogemust arutada. Lisaks tegi ta mulle erinevaid
hoolitsusi (nt kookonhoolitsus, kõhumassaaz, bengkung sidumine), valmistas platsentakapslid ning tinktuuri.


Olen nii tänulik, et sain valida kus, kellega ja kuidas ma sünnitan. Olen tänulik, et meil läks kõik nii hästi ja sain endale sellise väestava kogemuse. Soovin, et kõik naised tunneks end raseduse, sünnituse ja ka sünnitusjärgsel ajal sama hoitud, kui mina end tundsin.

Katrin Lõhmus

2 lapse ema

Katrini-pere-1.jpeg
  • Facebook
  • Instagram