Oh, milline kergendus, et üle kahe kuu on jälle inspiratsiooni kirjutada. Olen seda hetke oodanud kaua. Vahepeal on olnud sünnitusi, mis on olnud nii imelised, nii erilised, nii võimsad, aga kuidagi pole osanud neid "paberile" panna. Ja ei, sellest ei tule järjekordne sünnilugu õnneks või kahjuks, vaid ma jagan üle pika aja oma maailmavaadet, samas tuues ka näiteid kahe vägeva naise näol, kelle sünnitust ning sündi on olnud au toetada.
Olen tähele pannud, et minu või ka sünnitoetajate juurde üleüldiselt satub peamiselt kahte tüüpi naisi. Tüüp A, kes on esmarase ja teab kohe, et vajab kedagi kogenenumat enda kõrvale või tüüp B, kes on juba korra või enam keerulise sünnikogemuse osaliseks saanud ning nüüd tahab kogeda oma lapse sündi ning emaks saamist pehmemal moel.
Meie keha talletab palju. Eriti just traumasid. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Toon näite.
Gasell kepsutab rõõmsalt safaris ringi. Kõik on hästi kui järsku on talle silma peale pannud lõvi. Seda märgates ei hakka gasell pikemalt mõtlema, mida teha, tema instink ütleb konkreetselt: võitle, tardu või põgene. Mis te arvate, mis ta teeb? No eks ikka loomulikult põgeneb. Lõvi hakkab teda seepeale taga ajama. See on sõna otseses mõttes võidujooks elu ja surma vahel. Hirmus, paaniline, traumaatiline. See on ilus lugu ja gasellil õnnestub eluga pääseda. Mis te nüüd arvate, mis ta teeb? Ei, ta ei ürita teha head nägu ega suru enda tundeid alla. Ta väristab sõna otseses mõttes selle stressi ja trauma enda kehast, lihastest, maha ning alles seejärel läheb enda elukesega edasi. Oli šokk, oli trauma ning oli ka kohene tervenemine ning puhtalt lehelt eluga edasi minemine.
Ja mida teeb inimene? Enamikele meile on lapsest peale õpetatud, et tunded pole turvalised. Nõrk ei tohi olla.
Ära nuta/jonni/virise/vingu/tönni/hala.
Neela alla ja tee hea nägu.
Kanna maski.
Ära näita välja.
Saa üle.
Mis sul jälle viga on?
Ära näita enda nõrgemaid külgi.
Ei ole ju hullu midagi.
Ära põe.
Ära värise.
Jah, "ära värise". Kas sul tuleb ehk silme ette koer, kes ilutulestike ajal väriseb või ehmatusest vappuv väikelaps (veel rikkumata) või ehk mäletad enda sünnitusest, kuidas peale beebi rinnale maandumist hakkas kogu keha värisema? Inimene ei erine just kuigi palju loomast. Sellest samast lõvi kihvade vahelt pääsenud gasellist. Ka meie kehal on see geniaalne oskus vabastada stress ja trauma. Kuid kas me laseme sel juhtuda? Paraku pigem mitte. Tuleb meelde, kuidas USAs ning ehk mõndades riikides veel on selle jaoks olemas lausa ravim, et peale sünnitust naise keha ei väriseks. Et naise keha ei saaks oma imelise ja täiusliku tarkusega otsekohe seda pingutust ja stressi maandada. Seda rakutasandilt vabastada.
Ja mitte ainult meie keha ei talleta neid hirmsaid hetki, vaid ka teadvus, oma igal tasandil. Ehk siis nüüd tuleme nende naiste juurde, kellel on olnud kogemus sünnist, mis ei ole olnud selline nagu nad arvasid. Kus on olnud hirmu, valu, paanikat, viha, pettumust, süütunnet, teadmatust ja nii edasi. Ja kui saadakse uuest rasedusest teada, mõned kuud, aastad või aastakümned hiljem, siis see kõik meenub nagu eilne päev. Tekib koheselt hirm, et ajalugu kordab endast. See hirm varitseb nii kehas kui ka peas. Ja kui sellest ei räägita, siis on suur tõenäosus, et see hakkab seal kollitama. Uus kogemus ei pruugi just kuigi palju erineda vanast. Sest isegi kui eelnev kogemus oli põrgu, siis on see kehale tuttav ja juba sissekäidud rada, mida mööda on kerge orienteeruda. Samadesse ämbritesse astuda. Ehk on isegi tekkinud uskumused, et ma ei saagi hakkama, mul on laisk emakas, liiga suur beebi, liiga väike vaagen, liiga suured rinnad ja liiga väikesed nibud, pole piisaval piima, keegi meie suguvõsa naistest pole saanud imetada. Eelmisel korral ju nii oli. See oli ja on absoluutne tõde. Või kas ikka on?
Ja siis jõuavad minu juurde need naised. Naised, kellel on ka olnud kogemused, mida ei meenuta südantsoojendava naeratusega, vaid pigem silmist helkivate pisaratega. Aga nende hääles on kuulda lootust ning hinges on tunda võitlushimu. Uskumus, et saab teisiti ning nad on valmis selle nimel vaeva nägema ja võtma tagasi selle, mis neile kuulub.
Siin ei piisa sellest, et lihtsalt näidata orgasmilisi sünnitusvideoid ning rääkida ükssarvikutest, mille peale naise alateadvus tegelikult keskmist sõrme näitab. On vaja päriselt uskuda, tahta, unistada, selle nimel tööd teha ja kõik maskid maha visata, endale ausalt otsa vaadata ning vastutus võtta. Kas ma olen valmis vanadest mustritest välja astuma ja päriselt ka ise sünnitama? Eelmisest traumast vabanema? Kas ma tahan mõista, mis päriselt eelmisel sünnitusel juhtus või on lihtsam see kivi teiste kapsaaeda veeretada?
Ja oh need naised. Need kaks imelist, kõikvõimast, kaunist, vägevat, täiesti pealaest varbaotsteni imetlusväärset ema, kelle ellu ma sattusin.. Kuidas ma nendega kirjutasin ja kirjutan veel praegugi üle neid eelmisi kogemusi. Kogemusi sündidest, mis ei olnud sellised nagu nad olid ette kujutanud. Kogemusi emadusest, mil asi oli harmoonilisest kulgemisest vägagi kaugel. Kuidas nad minu silme all puhkesid õide, kasvasid nii vägevateks jumalannadeks, kelleks nad tegelikult loodud on. Võtsid tagasi oma usalduse, teadmised ja jõu, et see on nende keha, nende laps ja nende lugu, mida vaid nemad saavad kirjutada. Ja kõik teised austada.
Üks neist oli lausa sedavõrd julgeks läinud, et beebi oleks peaaegu kodus sündinud. Sel korral suundusime siiski haiglasse, kus ootas meid suurepärane ämmaemand, kes peale sünnitusmajja jõudmist juba mõned minutid hiljem ka beebi kinni püüdis. See oli tõeliselt kinoekraanide vääriline hetk, kus oli nii ehedalt näha eelmise kogemuse tervenemist ja naise taassündi. Lihtsalt vau ja kummardus.
Kõik on võimalik.
Kõik, millesse sa usud ja mida sa julged endale lubada. Mille üle vastutust võtta, vaeva näha ja millele ruumi teed.
Unista suurelt ja sajaga.
Comments