Emadus, ohverdamine, leidmine, väärtustamine


Piparmünditee, muusika, küünlad, banaan maapähklivõiga ja külmavärinad, ma olen valmis alustama. Olema veelgi enam avatud ja aus, täiesti ihualasti.


"They didn’t ask you to trade your happiness for a baby." - Angel Phoenix Arsenal.


Miks on see nii, et emadus võrdub ohverdamine? Oma keha, õnne, heaolu, aja, suhte, une ja oh kui palju muu. Emadus võib olla raske. Meeletult. Ma ei vaidle absoluutselt vastu. Vanemaks olemine paneb proovile, kõiki ja kõigis. Uued katsumused ja vanad proovilepanekud võivad olla igapäevased truud kaaslased. Nende sõbrad on härra Kõrged Ootused, proua Ebapiisavus ja nende laps Süütunne. Oi kui tore perekond, keda me enda hinges toidame. Ikka jälle ja jälle, et neil hea oleks olla.


Mu poeg sai just 4-aastaseks ning alles nüüd olen ma hakanud välja pääsema sünnitusjärgse depressiooni musta pilve seest. Selle diagnoosi olen ma endale ise pannud. Kuna minu rasedus ning sünnitus olid mu jaoks vaimselt kohutavalt rasked ja üksildased, siis tõenäoliselt hakkas see pilv mind enda alla matma juba siis kui alles ootasin oma kõhubeebit. Sel hetkel ma seda väga hästi ei adunud. Noh, paanikahood siin ja seal, aga ei midagi kontimurdvat. Ei saanud aru ka siis kui poeg oli juba 2,5-aastane ning oli mu elu hirmsaim talv. Seni olin vaikselt selle masendusepilve sees hõljunud ning temaga sõbrunenud. Ta oli saanud mu igapäevaseks märkamatuks kaaslaseks. Kuid mu beebipojast oli saanud väikelaps ja ma ei osanud sellega enam toime tulla. Ta ei olnud enam osa minust, vaid täiesti iseseisvaks saanud inimene oma mõtte ja tahtega. Ning ta ei kartnud neid väljendada. Ja ma ei osanud sellega toime tulla. Minu karikas oli täiesti tühi ja empaatia kadunud. Mida kõvemini karjus tema, seda kõvemini karjusin mina. Mida enam ta nõudis, seda enam ma eirasin. Ja mida rohkem ma teadsin "õigest vanemlusest" seda enam ma ka teadsin, mida kõike ma valesti tegin. Ja see oli valus. See oli meeletu piin, enesesüüdistamine ja haletsemine. Tundsin, kuidas ma olen maailma kõige halvem ema ja olen enda lapsele tekitanud eluaegsed traumad. Ta juba ära rikkunud. Parem kui mind üldse ei oleks. Aga rasik selle eluga hüvasti jätta ka ei saanud, sest kes siis mu last kasvatab? Oh kuidas rinnust kokku kisub, veel täna.


Kuni selle talveni polnud ma praktiliselt üldse enda jaoks aega võtnud. Paratamatult tekib läbi selle ka teadlik või alateadlik kibestumus lapse vastu. Nagu tema oleks süüdi selles, et mina olin end täielikult ohverdanud temale, et olla täiuslik ema. Millest esimesed poolteist aastat ma tundsin, et tõepoolest seda olingi. Selle ajani lasin ma veel oma vana rasva peal, mu karikas veel oli nektarit, millega tema vajadusi täita ja seejuures ise ellu jääda. Ja siis sai see tühjaks. Nii tühjaks, et auk oli sisse kulunud ja sealt tuli vaid halli tossu välja. Terve maailm oli süüdi. Kõik teised olid süüdi minu õnnetuses. Vanavanemad, kes ei elanud Eestis ja ei täitnud minu arvates oma "vanavanemakohustust". Lapse isa, kellega olin lahus ja kes tegeles minu silmis kõige muuga kui isaks olemisega. Ja oh vaene mina. Ma olin nii äärmustesse lasknud sel kõigel minna, et see oleks võinud fataalselt lõppeda. Ja miks? Sest ma olin ohver. Ma ei võtnud vastutust. Ma haletsesin ja nutsin ja keskendusin vaid halvale. Ootasin mõnda imeinimest, kes tuleb ja selle kõik korda teeb. Aga teate mis? Sellist inimest ei ole olemas, see võlur saad vaid sina ise olla.


Mul läks aega 4 aastat, et sellest aru saada. Või õigemini, terve senine elu. Sest meid on pandud uskuma, et keegi või miski muu peab meid õnnelikuks tegema. Kõik muinasjutud ju kõnelevad sellest.


Aga mis siis saab kui prints valgel ratsul jääbki tulemata ja lotovõit saamata?


Me ise loome enda reaalsust iga sekund. Oma mõtetega, tunnetega, tegudega. Mille peale me piisavalt palju mõtleme, sellest saab uskumus. Mida piisavalt palju teeme, sellest saab harjumus.


Minu fookus oli vaid sellel kui raske on olla üksikema. Kui saamatu ma olen. Kui närvi mind mu laps ajab. Kuidas keegi mind ei aita. Kui ebapiisav ma olen. Tundsin end vangis - iseenda loodud kõledas kongis. Mu tegudes peegeldus vaid see, kuidas saaks lapsega hommiku õhtusse veeretada võimalikult kiiresti. Kuidas me mõlemad ellu jääksime. Kas sa juba märkad, mis alatoon siin on? Päris depressiivne, või mis.


Ma olen vaid siis ohver kui selle positsiooni võtan. Ise seda usun. Ma ei ole seda enam, ma ei usu seda enam. Vähemalt mitte nii palju. Jah, ma olen ema, aga see ei tähenda, et ma peaksin olema vähem naine. Ma hoian oma fookust sellel, mis on hästi. Veetsin just kaks imelist päeva pojaga Lõuna-Eesti lemmikpaikades ja see oli super. Aga vahel on hästi vaid see, et hommikul sõime pannkooke. Ülejäänud päeva kraaklesime ja katsetasime teine-teise piire, aga päev algas eriliselt sellegi poolest. Ma annan endast parima, milleks sel hetkel võimeline olen Ma saan alati ise valida, mille peale mõtlen, mida olulisemaks pean. Kas seda, mis on hästi või seda, mis on halvasti?


Ja mis on muutunud? Kas kuskilt on välja ilmunud Mary Poppins, vanavanemad kolisid Eestisse, poeg on arvamuse ja tahteta sõnakuulelik ning alluv "tubli-laps" ja õide on puhkenud uus armastus lapse isaga?

Ei.

Vaid mina olen muutunud. Minu mõttemaailm ja harjumused. Me ei saa kontrollida teisi. Me ei saa seada ootusi ei kellegi teise kui iseenda peale. Ma märkan ise enda vajadusi ning püüan neid täita nii palju kui võimalik. Ma õpin eneseväärtustamist iga päev. Mida rohkem ma seda teen, seda ausam, hellam ja armastavam ma iseenda vastu olen. Seeläbi ka oma poja vastu. Tajun paremini piire, julgen rohkem küsida, tihedamini "ei" öelda. Päriselt elada, mitte üle elada.


Lapsed ei vaja täiuslikke vanemaid, nad vajavad õnnelikke vanemaid. Ja mis on üldse täiuslik? Kas midagi sellist üldse eksisteerib? Kelle jaoks täiuslik?

Ning mis on õnn? Õnn sinu jaoks? Sõltub see sinust või kellestki teisest? Millal sa kogesid viimati päriselt õnnelik olemist? Mis sa saaksid selle jaoks teha, et õnne iga päev tunda?


Võta vastutus. Ole ise enda elu looja, mitte ära lase elul end luua.





©2019 IMELINE OOTUS