top of page
Search
  • Writer's pictureKlient

Eroni sünnilugu

Meie pere doulakogemus algas sellest, et oma esimest last oodates tegin raseduse ajal seitse päeva nädalas tööd ning otsustasin, et pean end vahepeal maandama ja võtma aega kõhubeebile ja endale. Töö oli väga liikuv ja motiveeriv, seega see ei olnud probleem, et 7 päeval nädalas pidin tööga tegelema, kuid tundsin sisimas, et soovin rasedusele rohkem tähelepanud pöörata ning seda olekut nautida. Olin juba enne rasedust tahtnud joogat proovida ja see tundus sel hetkel just see, mida vajan. Ja nii ma ta leidsingi- Imeline Ootus- koos imelise Gertrudiga.


Oma esimese rasedusega ei osanudki ma doulat tahta ja mõtlesin, et kuna mul hirme ja muresid pole siis olen valmis - no nii valmis kui üks esmarase saab olla ja tulgu mis tuleb. Tagantjärele tarkusena on see just üks põhjuseid, miks doula valida.


Minu esialgne arvamus oli, et doula on justkui keegi, keda valida endale appi.. no, et on keegi, kes teab kõike ja lahendab kõik mured - teeb su sünnituseks valmis kui sa seda pole ja põhimõtteliselt võlub lapse ka ise kõhust sedasi plaani järgi välja nagu olete kokku leppinud. (Olgu kohe ka öeldud, et jooga käigus hakkasin vaikselt mõistma, et päris nii see ikkagi ei ole- ikka kogu vastutus on enda oma ja pigem ikka beebi käes on võim olenemata sellest, mis moodi sa ise asju ette kujutad).


Ajapikku loksus mu peas ka paika see tunnetus, et sünnitoetaja on üks aus nimetus douladele, sest nad toetavad- see ei ole keegi, keda sa vajad, sest tegelikult ei vaja sa peale beebi ja enda kedagi - ämmaemand on modernse maailma valemis esimene lüli, kes sünnitusel just selle vajaduse pärast on, et aidata.. doulad on toetajad. Selles osas oli mu illusioon ikkagi õige, et sisuliselt on doulal ikkagi see võluvõime olemas - lihtsalt pisut maisemal kujul kui ma esialgu arvasin.


Doula toetab naist ja aitab hoida tähelepanu õiges kohas, vajadusel tegeleb tähelepanu hajutajatega või lihtsalt toetab-julgustab õigel ajal õigete sõnadega.. ja uskuge mind, kõige suurem võlujõud on siiski õigete paituste õigel ajal kasutamise.. ooo ja üldse mitte vähem oluline aspekt- ta tuletab meelde hämmeldunud, pisut ärevil ja ähmis mehele, et ehk too pakuks oma naisele juua. Puhas praktiline maagia, ausalt!


Nagu juba mainisin siis esimese sünnituse juures ma doulat ei valinud. Tookord oli tunne selline ja ma ei osanud tahta midagi enamat- sünnitus läks kiirelt. Samas oleksin võinud ka esimesele sünnitusele doulaga minna .. tagant järele tarkusena saan aru, et see pole vajaduse küsimus - doula on tugi, mida iga naine väärib.


Kui sain teada, et olen taas rase ja veebruar 2022 on oodata uut pereliiget, siis juba kohe mõtlesin, et tahan kodusünnitust, see oli midagi, mis esimene kord kripeldama jäi. Siit edasi olid otsused paljuski loogilised.


Kodus, kogu pere osalusega ja doula toetusel!


See aga tõstatas minujaoks lauale väikse mure, et kuidas ma jagan meest vanema lapsega, sest ma ei suutnud kuidagi ette kujutada sünnitust ilma meheta- esimesel kogemusel oli tema minu tugi, kuid nüüd tundus loogilisem, et tema tegeleb tütrega, mitte lapsehoidja. Meie jaoks oli oluline, et tütreke tunneks end selles virr-varris hästi. See tekitas minus aga väikese hirmu, et kuidas ma sünnitan kellegi “võõraga” .. Esimese emotsiooni möödudes aga hakkasin ma aina tugevamalt kuulma häält oma peas, mis rääkis mulle usaldamisest, toetusest ja vajadusest olla hoitud. Nii ma jõudsin ära tundmiseni, et nüüd on vaja doulat.


Gertrudi lendlev kergus, kadestama panev naiselik energia ning soe olek oli mulle juba tuttav ja tegelikult otsus sellest hetkest alates kui ma enda sees tundsin ära, et soovin doulat sünnitusele ja olen valmis nö meest jagama sünnitusel.


Ja siis see teine sünnitus- alustades sellest, et ma ei jõudnud ära oodata, millal see ometi algab.. kuni imelise sünnituskogemuseni.


Kirjutasin tähtaja lähenedes Gertrudile ikka ja jälle lootuses, et ehk saan ma kehale kuidagi veel segemalt märku anda, et ma olen täiega valmis-tule beebi. Ja no kuni selleni välja, et kui see lõpuks tuhudeni jõudis, siis tegelikult niitis see hoopis teisiti kui esimesel korral- musternäide sellest, kuidas sünnitamine on üks unikaalne tegevus, mida isegi mitu korda tehes ei pruugi sa absoluutselt kogenum olla kui esimesel korral.


Tuhutasin tunnike (seda oli pool tundi kauem kui esimesel korral) ja jõudsin paar korda mõelda, et no kuidas on võimalik, et Gertrud silitab täpselt sealt, kus vaja … ütleb asju, mis on täpselt need õiged.. annab mehele mõista, et ta pakuks juua, samal ajal kergusega vastab Klaara küsimustele või ulatab asju Klaarale .. ise samal ajal ikka endiselt teab täpselt, milla.. kuhu.. kuidas .. ( NB! see on see võluvägi!) Imestan ikka veel, kuidas see üldse võimalik on! Doula = Gertrud ja kuigi mul kogemus puudub, siis usun ma, et iga doula põhiline võluvägi just selles seisnebki- see imeline toetus sünnitusel, mida iga naine tegelikult väärib.


Asi ei ole selles, kas doulat on tarvis praktilisest aspektist või et kas ma saan üksi ka hakkama- asi on hoopis selles kogemuses, et milline tegelikult saab sünnitus olla. Iga naine väärib koos doulaga sünnitust.


Ma ei oskaks mitte kuidagi rohkem hoitust tahta, kui ma oma kodusünnitusel kogesin. Kogu see protsess doulaga on tegelikult kingitus kogu perele, seega olen täna veendunud, et maailm vajab doulasid ja iga naine väärib sünnitust koos doulaga- see pole mitte vajadus, vaid õigus ja kui vähegi kõhkled, kas doulaga või ilma siis, ausalt!- Gertrudiga!


Aitäh Gertrud, et sa oled olemas ja teed nii imelist tööd- tükike mu südamest kuulub Sulle!



Eliis, 2 lapse ema

97 views0 comments
bottom of page