Unustatud 40 (püha)päeva


Mäletan, kuidas ma ise alles hiljaaegu rääkisin naistele sellest pühast ajast, esimesest 40st päevast, väikese ebamugavustundega. Mokaotsast mainisin, et kunagi ammustel aegadel nii tehti ja et see kõik oli väga ilus ja tore, aga kellel tänapäeval ikka selleks aega on. Ma ei uskunud ise seda, mida ma rääkisin ja tundsin end seejuures üsna kohmekana. Võiks öelda, et ma isegi pisut naeruvääristasin seda traditsiooni, aga tegelikult oli seal taga hoopis sügav igatsus ja kadedus. Nüüd saan aru, et ma ei tundnud, et ma ise sellist aega vääriksin ja seetõttu oli sellist ideed ka raske teisele peatsetele emadele maha müüa.


Päris naljakas, ma ei tundnud, et peale tervet 40 nädalat uue inimese kasvatamist, toitmist, elushoidmist ja armastamist iga oma keharakuga vääriksin ma ise kõigest 40 päeva, et oma elutööst taastuda, toibuda, seda imetleda. Et ma sõna otseses mõttes olen just millegi imelisega hakkama saanud, toonud siia maailma teise inimese, kelle ma täiesti ise loonud olen ja et mina ise võiksin olla samasuguse armastuse, hoolitsuse, helluse ja hoituse vääriline. Et ma olen täpselt sama palju väärt kui mu laps.


Mis väära kujutluspildi annan ma edasi oma lapsele sellise suhtumisega? Ja mitte ainult oma lapsele, vaid tervele ühiskonnale? Kuidas ma saan õpetada oma last ennast armastama ja enda keha, vaimu ja hinge eest hoolitsema kui ma ise seda ei tee? Mitte sõnade järgi ei õpita, vaid tegude järgi. Nii kaua kui olen ohvrirollis, olen alati kaotaja.


Me teame, et vastsündinu on esimestel nädalatel väga õrn ja vajab eriti palju meie tähelepanu. Pidevat ööpäevaringset toitmist, kaisutamist, soojas hoidmist, hulgalisel määral armastust ja välismaailma eest kaitset. Aga siin oleme me ära unustanud, et ka uus ema on just sündinud. Ei ole vahet, kas see on ta esimene või viies laps, värske ema on täpselt sama habras ja mõjutatav kui see vastsündinu. Ning selle "pisiasja" oleme me täiesti ära unustanud. Ja siinkohal ei ole vahet, millal ja miks me hakkasime nii katastroofilist viga tegema, vaid see, et iga naine leiaks ülesse selle koha endas, kus on selge teadmine, et ta on hetkel sama habras kui see beebi ning et ta Väärib sama moodi hellust, hoitust ning armastust. Naine tõesti on eluallikas, kuid see saab vaid siis voolata ja inimesi tema ümber täita kui ta ise on täidetud.


Vanades kultuurides ei võetud üldse kergekäeliselt sünnitusjärgset perioodi. See tõesti oli püha aeg oma kindlate traditsioonide, reeglite ja pühitsustega. Juba vanad eestlased teadsid, et esimesed 40 päeva on nurgavoodiaeg. Aeg, mil vastsündinud ema ja vastsündinud beebi on segamatult voodis taastumas. Kõik kodutööd olid ära jaotatud teiste naiste vahel ning ema ei pidanud tegema muud kui vaid toitma oma beebit ning laskma enda eest hoolitseda. Võtma vastu ja jagama armastust.


Usutakse, et kogu naise vägi on tema emakas. Seetõttu on ka naistel nii palju rohkem loovenergiat kui meestel, sest meil on selline imeline organ. Peale beebi sündi pole emakas taastanud veel oma algset suurust ja seal valitseb tühjus. Kui me end ei hoia ja lase toetada tervendavate söökide-jookide, massaaži ja teiste armastavate aktidega, siis pääseb sinna ruumi külmus, kust võivad alguse saada kergemad ja raskemad haigused nagu infektsioonid, sünnitusjärgne depressioon või lausa endometrioos.


Paljudel põlisrahvustel on tseremooniad olulisel kohal. Sünnitusjärgsel perioodil tehakse mitmeid erinevaid rituaale - riituslik ema ja beebi vannitamine, nimeandmise tseremoonia ja saunaskäimised, et kiirendada vereringet ja aidata ema kehal elimineerida toksiine.


Hiina traditsioonis kutsutakse esimest 40 päeva Zuo yuezy nimega. See keskendub ema soojas hoidmisele nii sees- kui välispidiselt, et taastada ta chi ehk elujõud. Usutakse, et Zuo yuezy on investeering tulevikku - tagades, et ema tervise, ilu ja et esivanemate teadmised säiliksid. Need 40 päeva on kui üleminekuperiood endise elu juurest täiesti uude ellu ja kui seda aega targalt ära kasutada, siis on naine veelgi kaunim ning elujõulisem kui kunagi varem. Traditsioonilises Hiina meditsiinis usutakse, et kui naine ei võta endale taastumiseks aega, siis temas võib tekkida yin puudulikkus - unetus, liigne öine higistamine, juuste väljalangemine, ärevus ja peavalud.


Ladina Ameerikas kutsutakse seda aega la cuarentena'ks, mis otsetõlkes tähendabki karantiini. Sel 40 päevasel perioodil võtavad teised suguvõsa naised enda kanda kõik kodutööd, et värske ema saaks täielikult puhata, et ära hoida tulevikus kurnatusest tekkinud haigusi ning vaevuseid. Järgnevatel nädalatel käib ämmaemand mitu korda kodus kontrollimas naise ja beebi tervist ning pliidil podiseb vürtsikas kanasupp. Uue ema kõht on mähitud faja nimelisse kangasse, mis aitab hoida keha soojas.


Indias kolib tihtipeale naine peale lapse saamist kolmeks kuuks tagasi oma vanemate juurde, kus tema ja beebi eest täielikult hoolitsetakse. Perenaised valmistavad kergeid ja toitaineterikkaid sööke; keedavad värsket piima kolm korda järjest, et lagundada selle valke, lisades siis gheed ja erilisi vürtse, et jooks oleks kergesti seeditav ning taastaks ema jõuvarusid. Need armastavad käed hoiavad ka iga hetk beebit, kui ema vajab pisut oma aega.

Kui pere järgib 5000 aasta vanust Ayuruveda kunsti, siis joob värske ema taimedest tehtud toniseerivaid jooke energia, immuunsuse ja imetamise jaoks ning talle tehakse igapäevaselt õlimassaaže, et rahustada närvisüsteemi ja tasakaalustada liigset vata't (tuult) tema organismis peale sünnitust. Lisaks jagatakse õpetusi emale, kuidas ta ise saab oma beebit masseerida. Ayurvedas usutakse, et see viis, kuidas 42 päeva peale sünnitust naise eest hoolitsetakse, siis nii palju valgust ja armastust on naisel oma lähedastele anda järgmised 42 aastat.


Korea sünnitusjärgne periood samchilil kestab 21 kuni 30 päeva, mil keskendutakse ema soojas hoidmisele, hubasusele ja tervendavale toidule. Traditsioonilist merevetikasuppi Miyeokguk'i loomaliha, kana või anšoovisega serveeritakse iga päev ja mitu korda päevas, et stimuleerida ema vereringet, taastada toitaineid ja rikastada rinnapiima. Kuna igemed on hellad, siis külmad toidud on keelatud, et vältida hambaprobleeme. Kui beebil täitub 10o päeva siin ilmas, siis tähistatakse seda baek-il tseremooniaga, mil väheneb ka fookus emalt ja nad on ülejäänud maailma jaosk valmis.


Elevandiluurannikul värske ema enda ema vannitab teda ning seejärel masseerib sheavõiga - hellitav riitus, mis küllastab naise nahka tervendavate õlidega samal ajal kui vanaema ja vanatädid õrnalt vannitavad ja riietavad beebit. Teised suguvõsa naised kokkavad maitsvat rooga ja peale perekondlikku söömaaega saab värske ema õndsalt uinuda teades, et teised naised hoolitsevad tema vastsündinu eest.


Indoneesias põleb majapidamises 40 päeva järjest ere valgus, et avaldada austust uue hinge saabumisele. Ämmaemand külastab naist igapäevaselt, et teha talle massaaži; vannitada terapeutilises vannivees; anda joogiks jamu - eriline segu munakollasest, kookosesuhkrust, tamarindiviljast ja tervendavatest ürtidest; ja mähib sisse värske ema kõhu, et toetada emaka tervenemist ning kontrollib beebi kulgemist. 40 päeva järjest hoitakse platsenta alles ning ema vahetus läheduses kuniks see lõpuks tseremoniaalselt maha maetakse. Usutakse, et platsenta hoiab endas kaitsvaid spirituaalseid jõudusid, mis kaitsevad ema põletike ja haiguste eest.


Malaisias on pantang nimeline protokoll, kus ema eraldab end 44 päevaks, et nautida laavakivimassaaži, kogukeha koorimist, ürdivanne ja kuumasid kompresse, et toetada emakas olevat elujõudu.


Ja see list nendest tuhandete aastate vanustest traditsioonidest on lõputu. Tundub nagu oleks tänapäeva naiste fookus milleltki nii pühalt, nii oluliselt ja nii loomulikult totaalselt nihkunud sisemiselt välisele - kuidas iseendale ja teistele tõestada, et ma olen endiselt see sama kick-ass naine, kes ma olin enne lapse saamist. Selle välise näitemängu käigus oleme täiesti ära unustanud selle, mis on päriselt oluline ning selle tagajärjel on võimust võtnud sünnitusjärgne depressioon ning pered lagunevad. Naised on seesmiselt tühjad, viimsegi kui piisa endast ära andnud midagi vastu saamata... ehk oskamata seda küsidagi...



Kunstnik Alija Craicroft


Ideid raamatust "The first forty days"



©2020 IMELINE OOTUS