Plaanipärane keiser ehk Kõhusünd

Updated: May 11, 2019


Soovin jagada enda esimest planeeritud keisri kogemust. Kõhusündi. Ma olen kaua tahtnud seda kirja panna, aga pole kuidagi osanud ja tahaks seda "õigesti" teha. Kuna tundeid on palju ja need on veel pisut segased, siis see kirjutamine on edasi lükkunud. Samas ma tean, et kirjutades saan ka ise selgust ja ehk toetab see lugu ka kedagi teist.


Kohtusime perega juba pikalt enne, leidsime kiiresti ühise keele ning tundsin, et side perega tekkis mõnus ja tugev. See oli nende esimene beebi, kes oli endale eriti mõnusa pesa loonud ema kõhus. Rasedus kulges imeilusalt, naine säras ja tõesti oli lummavalt kaunis. Täpselt selline, kes mul esimesena silme ette tuleb kui mõtlen helendavale ja hõljuvale, imearmsale, kõhukesega naisele.


Me kõik olime nii elevil ja ootasime sündi suure põnevusega. Hirmust ega ebakindlusest polnud haisugi. Naine oli täis teadlikkust ja usaldust. Kui ämmaemand teatas, et beebi on ikka veel tuharseisus, siis see ei tekitanud esialgu paanikat. Miks oleks pidanud? Ka see on ju üks viisidest, kuidas sünnitada ja usu või mitte, vahel lausa kergem kui peaseisus. See uudis ei võtnud ära positiivset ootusärevust. Kui aga tähtaeg oli juba mööda kihutanud, saabus sellega koos ka ebakindlus ning segadus. Jah, tuharseis iseenesest ei ole midagi hirmsat, aga sellisel juhul oleks pidanud sünnitus juba ise peale hakkama. Arstide hirm on, et beebi kasvab liiga suureks ning siis on sellises asendis beebit liiga riskantne sünnitada. Mul isiklikult puudub selline kogemus ja ei oska siinkohal kanda kummaski suunas kinnitada. Usaldasime igatahes arste.


Me katsetasime erinevaid viise, kuidas loomulikul teel beebi pöörama saada, aga miski ei õnnestunud. Tundus, et tasub seda usaldada ning austada. Nägin naises pettumust ja tundsin seda ka endas. Nii armas, vägev ja teadlik naine, mismõttes ta ise sünnitada ei saa?! Olime ju ideaalselt selleks valmistunud ja isegi see, et beebi on pepu ees, ei tundunud olevat takistuseks.

Kuniks oli.

Oli vaja kirja panna plaanipärane keiser. Teha plaan C ning sellega sõbraks saada. Pettumusel minna lasta ning usalda. Usaldada, usaldada ja veel kord usaldada, et sedasi lihtsalt hetkel peab minema. See on millegi jaoks hea. Beebi valik, millele vastu ei saa ja kas ka peaks. Tal oli oma plaan.


Ka kõhusünni puhul tasub kirjutada sünnitusplaan. See oli meie jaoks siis juba kolmas. Naine soovis, et mees saaks olla samas ruumis, et beebi asetataks kohe tema soojale rinnale nahk-naha kontakti ning et platsenta jäetaks alles. Mõningad punktid olid seal veel. Olin nii õnnelik, et seda kõike austati ja ka järgiti. Püüdsime luua nii pehmet kõhusünni kogemust kui võimalik. Sest ka see on ju sünd ja ime. Mitte grammivõrdki vähem väärtuslik kui vaginaalne sünd.


Nad said kõik kolmekesi koos olla, värske perena. Kuid see kooslus ei jäänud kauaks püsima ning see on see, mis kõige enam haiget teeb kogu selle loo juures. Ja siis tundsin ma end kahe käega peast kinni hoidmas ja kuidas mu süda murdus. Lõpuks ometi olime suutnud kõhusünniga rahu teha ja kui see hetk käes oli, siis kõik ei läinudki nii libedalt kui oleks võinud. Nagu olin leebelt ja rahustavalt perele rääkinud, neid ettevalmistanud. Asi pole selles, et keisris midagi nii katastroofiliselt halba oleks, vaid lihtsalt see pettumus, et ei saa ise sünnitada kui seda on nii väga, lausa südamest, oodatud.


Kohe peale sündi tehtavas lastearsti kontollis tuli välja, et beebi ei saa piisavalt hästi hapniku kätte. Ta viidi koheselt intensiivraviosakonda, kus teda on võimalik aidata. Ema viidi teise intensiivi ning isa saadeti minema. Perekond oli lahku löödud. Kõik olid järsku üksinda ning kõigis oli teadmatus, mis toimub ja kas kõik on hästi. Osa minust saab aru, et beebit on vaja aidata ning naine on tulnud just operatsoonilt, aga et mees ei pääse ei naise ega ka vastsündinu juurde ning et nii pikalt on teadmatus, mis toimub, see jääb tõesti mulle arusaamatuks. Jah, selline on süsteem ja reeglid, aga kas nii peab olema?

Kas saaks ka teisiti?

Leebemalt?

Sellises seisundis naine ja beebi Just vajavad tuge ega tohiks üksinda olla. Ja õnneks sedasi pole igal pool maailmas, seega koht meile Eestis, kus saaks areneda.


Tegelikult on ju ka meil känguruhooldus, mis on lihtsalt imeline ning mille üle tasub uhke olla. Aga see pikk teadmatus ja muretsemine, kas kõik on hästi, see ei ole okei.


Õnneks sain ma mõnda aega naise juures olla ja ehk toetas see natukenegi, aga kõige enam vajas ta see hetk oma pere. Ja teadmist, et beebiga on kõik hästi. Beebiga, kellega nad olid koos kasvanud 9 kuud järjest ja kes nüüd ühtäkki temast eraldati. Seda oli küll vaid mõni tund, mil naine ei teadnud, kas beebiga on kõik hästi, aga see hetk võib see tunduda igavikuna.


Beebi õnneks kosus kiiresti, sai söögikordadel oma ema väljapumbatud rinnapiima ning juba järgmisel päeval oli see imearmas tüdruk oma vanemate süles. Kuid see viis, kuidas siia maailma tulla ja astuda emadusse, see mõjutab palju. Olen tähele pannud, et beebide turvatunne taastub küll kiiresti kui sellega teadlikult tegeleda, kuid emad, nemad võtavad selliseid lööke eriti karmilt. See hetk võib tunduda nagu nad ei saaks hakkama. Oleks läbi kukkunud. Enesekindlus on kõikuma löödud ning kehas möllab õnnehormooni oksütotsiini asemel adrenaliin ning stressihormoon kortisool. Ärevus võib lakke minna ning see peen tunne, et kõik on hästi ja ma emana tean, mida mu laps vajab, on kerge kaduma. Sellele kõigele võib veel otsa tulla sünnitusjärgne meeleolukõikumine, kus niigi kõike on nii palju ja tunnetest uputab. Kuidas siis selle kõige keskel rahulikuks jääda? Toime tulla selle leinaga, et ei saanud ise sünnitada. Et beebi viidi kohe ära. See üksildus tunne. Teadmatus ja hirm.


Ma kirjutan ja mõtlen, et appi, kas ma olen nüüd see, kes naisi hirmutab selliste lugudega? Ma loodan, et ei ole. Need on lihtsalt minu tunded. Mingi tohutu kurbuse tõi see kogemus minus endas esile. Midagi, mida ise olen kunagi kogenud ning ära peitnud. Minuga on selle elukutse jooksul ka korra varem sedasi juhtunud, kus elan nii sügavalt läbi teise pere kogemust. Mis ei ole üldsegi mitte minu lugu, aga heliseb minus nii tugevalt kaasa.


Ma tahan öelda seda, et ka detailsusteni planeerides ei pruugi teada, mis on beebi plaan. Ma ei ütle, et peaks kartma keisrit või tuharsünnitust, mõlemad võivad imeliselt õnnestuda ja enamasti nii ongi. Selle loo juured on aga palju sügavamad nii minu kui ka selle pere jaoks. Mina ei ole nende vastusteni veel jõudnud, miks sedasi läks. Ja ehk see ei ole ka oluline. Oluline on see, et naine saab oma kogemust jagada. Et teda kuulatakse, peegeldatakse ning ollakse hinnangute vabalt olemas. Et ta teaks, et ta tegi 100% kõik õigesti. Nagu ma olen korduvalt öelnud, siis siin on vaid osa, mille eest naine saab vastutada. Osa on ka beebil, osa on mehel ning osakesed teistel abilistel sünnituse juures. Iga sünnitus tõesti on täiuslik just sellisena nagu see toimub. Meie oleme need, kes annavad kogemustele sildid. Kas miski on hea või halb. Raske või kerge. Vale või õige. Selle asemel, et lihtsalt võtta vastu need kogemused sellistena nagu nad on. Need endast läbi lasta või hoopis kõrvalvaatajaks jääda. Aru saada, mida mina tunnen midagi kogedes ja lihtsalt edasi liikuda. Turvaliselt ja toetatult ehk isegi väestatult, sest kui ma olen elus, siis ma tulin sellest läbi. Ehk mitte koheselt tugevamana kui enne, aga anna aega, elul on tore komme paikka loksuda ja mõne aja pärast näeme me neid "raskeid" kogemusi juba hoopis teise pilguga ja ehk isegi saame aru, milleks see hea oli. Varem või hiljem.




Kunstnik Spiritysol




213 views

©2019 IMELINE OOTUS