Kaksikute imeilus sünd

Mul oli esmakordselt võimalus toetada kaksikute sündi. Esmakohtumisest saati tekitas see minus palju elevus, aga ka pisut hirmu, sest ma pole ju sellist sünnitust varem kogenud ega toetanud. Terve raseduse aeg otsisin, lugesin ja uurisin kõike, mis puudutas kaksikute rasedust, sünnitust ning sünnijärgset aega. See oli nii huvitav ja müstiline minu jaoks.

Meditsiini jaoks on see siiski eriolukord ja tuba võib olla rahvast täis. Kõike, mis võib valesti minna, on topelt ja see tekitas ka minus ärevust. Nagu võõrad olukorrad ikka.

Alates 37. nädalast tahetakse tihtipeale juba hakata kaksikuid esile kutsuma, sest titad peaksid olema juba piisavalt suured, et kõhust väljaspool hakkama saada ja sedasi on arstidel parem ülevaade. Ma saan sellest aru, aga samas on endiselt minu usk naise kehatarkusesse suur. Kui kõigi kolme osalisega on kõik korras, siis milleks ehku peale, nii igaks juhuks, hakata torkima midagi, mis õlitatult töötab? Kui keha on suutnud 9 kuu jooksul enda sees mitte ühe, vaid lausa kaks tutikat beebit meisterdada, siis kas tõesti keha ja titad ei tea, millal on õige aeg enda grand entrance teha?

Ja nii ootasime ka meie, et keha ise märku annaks. Tõsi, me stimuleerisime ka ise igaks juhuks alternatiivsete vahenditega, sest teadsime, et õige pea arstide kannatus katkeb ja rohkem lisaaega ei taheta anda. Kas funkas homöopaatia või refleksoloogia või oli hoopis keha ise täiesti valmis, seda ei saagi täpselt teada, aga 38. nädalal need beebid igatahes sündima hakkasid.

Kui sünnitus tegelikult juba hoogu kogus, siis (igaks juhuks?) pandi emakakaelale ühe korra ka geeli, mis peaks protsessi kiirendama. Lõunal oli avatust 3cm ja naine sai mõnunsalt vannis avaneda. Kui mina sinna mõni tund hiljem jõudsin, ootas mind väga meeldiv üllatus! Uksel tuli mulle vastu super tore ja kiidetud ämmaemand, kes õige pea teatas, et avatust on juba 9cm! Super, juba on kõik läinud paremini kui ma oodata oskasin!

Ruumis oli peale pere vaid üks arst ja ämmaemand, tuba ei olnudki paksult rahvast ja ärevust täis nagu ma olin kartnud. Ka arst oli lihtsalt imeline. Oli näha ja tunda tema kogemustepagasit ja enesekindlust. Ta ei teinud ühtegi üleliigset liigutust, usaldas naist ja kõigi vahel oli fantastiline tiimitöö. Vahel käis toas ka eriti armas lastearst ja vist praktikant, aga meile anti võimalikult palju privaatsust.

Ning kell pool kuus sündiski esimene tita. Ta sai hetkeks ema rinnal mõnuleda ning seejärel issi sülle. Ta oli nii ilus ja tugev. Laulis segamatult issi kaisus ja ootas oma õe sündi.

Kõik, kellega ma rääkisin ütlesid, et peale esimese beebi sündi tekib ruumi kriisiolukord, sest ühtäkki on emakas palju ruumi ning veel sündimata beebi võib end sealt risti keerada. Mis tähendab seda, et tuleb keisrile minna ja selle vältimiseks hoitakse naise kõhtu kinni, et beebi end seal ei keeraks. See ei tundnud just kõige meeldivam ja emad, kes seda jagasid, ei olnud ka kuigi vaimustuses. Aga me saime aru, miks on seda vaja teha.

Ja seda ei tehtudki! Polnud mingit ringi jooksmist, paanikat, kõhu kinni hoidmist. Arst vaatas rahulikult ultraheliga, mis asendis beebi on. Tita oli endiselt pepu ees nagu seda terve raseduse lõpp oli olnud. Ega siis midagi, ootasime rahulikult, mil naine ja emakas jõudu kogusid, et siis hakata teist titat siia poole maailma tooma.

Umbes pool tundi hiljem sündis teine kaksik. Pepu ees, õnnesärgis. See tähendab seda, et ta oli sündides looteveekotis, see on üpriski haruldane kui nii juhtub. Imeline!

See on täiesti uskumatu, mida naise keha suudab. Mitte sünnitada üks beebi, vaid kaks! See tõesti oli sõnuseletamatu. Juba peale esimese beebi sündi on ju keha väsinud, aga et siis peale 10 minutilist puhkust jälle sünnitama hakata?! Vau, lihtsalt vau!

Ja seal nad siis olid, kaks titat emme rinnal. Teineteist juba ammu tundes, jälle koos, avastamas seda uhiuut maailma.





























Gustav Klimt "Mother and twins"

0 views

©2020 IMELINE OOTUS