Olnud just 33 tundi sünnitusel ja peale seda veel 14 tundi maganud, on pilk sellele loole päris kainestav. Me valmistume, planeerimine ja siis loodame-loome-ootame. Anname endast parima mitmekülgse ettevalmistusega, aga see ikkagi ei anna garantiid, et kõik läheb just nii nagu oleme heldinult unistanud. Ja kui kõik ei lähe nii, siis kas see tähendab, et oleme läbikukkunud? Miski polnud siiski piisav? Tulemus oli vale?
See lugu, see sünd, õpetas mulle nii palju. Tegi kristallselgeks selle, mis on oluline ja mis lõppude lõpuks hinge rahu toob või selle hoopis murrab. Valik on meie endi teha.
Ma olin selle imelise, vägeva, naisega juba pikalt enne sündi kohtunud. Teadsin juba esimesest vestlusest peale, et mina olen sünnitusel tema põhiline tugiisik ja kandsin seda rolli aupaklikusega. Jagasin infot, väestasin, kuulasin, julgustasin, toetasin - olin olemas nii kuidas oskasin.
Esimene vihje sellest, kui õhkõrnad võivad olla plaanid, oli arsti otsus, et kõik näitajad pole siiski sobilikud kodusünnituse jaoks, mis oli olnud naise esimene valik. Olgu nii, arusaadav, teeme plaani ümber ja kohaneme haigla mõttega. Me veel rääkisime sellest, et ju pidi nii minema ja mingil põhjusel on vaja haiglas sünnitada. Ning nagu hiljem välja tuli, siis selles me ei eksinud karvavõrdki.
End kannatlikult oodata lasknud beebi andis vihmasel õhtul märku, et on nüüd valmis siia poole maailma tulema. Täpselt nii nagu naine oli unistanud - vihmane, värske, mõnus.
Olime valmis. Võimlesime, puhkasime, sõime, tegime beebiga kokkuleppeid. Andsime aega. Usaldasime. Alistusime.
Möödus päev, kaks, kolm. Päike oli lombid ära kuivatanud ja tuul vihmapilved kuivematele heinamaadele puhunud. Ja beebi, tema justkui poleks veel päris kindel olnud, kas tulla või jääda. Tuhud küll hiilisid ligi, aga siis niisamuti ka haihtusid. Selline muster sosistas mulle pidevalt kõrva, et beebi asend pole kõige optimaalsem ja seetõttu ka selline hüplik sünnitegevus. Käisime haiglas kontrollis, kus saime kinnitust, et tita tunneb end seal pesas veel hästi ja tuleb tasa ja targu.
Selline mitme päevane sünnipäeva ootamine võib ühel hetkel muutuda päris kurnavaks. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja sedasi seadsimegi lõpuks sammud siiski haigla poole. Seal sai sünnitus parema hoo sisse ja tunneli lõpus hakkas lõpuks pisike tuluke paistma.
Aga ühel hetkel paisus kurnatus suuremaks kui jõud tuhudetormi taltsutada ja tuli kurssi muuta. Epiduraal tundus ainuõige mõte. Ausalt öeldes olin ma seda kõik need aastad pigem peljanud ning polnud ise sünnitusel olles ka ühegi naisega pidanud kasutama. Aga nagu ka kõige muuga, on epiduraalilegi oma õige koht ja aeg. Ning see oligi just see.
Seljasüst mõjus hästi, täpselt nii nagu see parimas stsenaariumis toimetada võikski. Naine sai puhata ja emakakael saavutada täieliku avatuse oksütotsiini abil. Tundus nagu oleks veel vaja teha viimased pingutused siin maratonil ja siis ongi beebi käes.
Ja olidki viimased pingutused. Lihtsalt, et hoopis teistsugused, kui oodata oskasime.
Kõik need päevad oli naine olnud uskumatult tubli. Nii kannatlik ja vapper. Muidugi oli ka hetki, mil oleks tahtnud murduda, aga ka see on osa millegi või kellegi uue sünnist. Need on kõik need tunded, toored emotsioonid, mis on oodanud oma aega ja nüüd vabalt välja said voolata. On oluline lubada sel juhtuda. Alles siis on võimalik edasi liikuda.
Ka oma kõige vägevamate püüdluste juures ei õnnestunud tital seda teed pidi sündida. Tehti ultraheli, mis kinnitas mu ammust aimdust - beebi oli tagumises teisendis. See tähendab seda, et tema selg oli ema selja vastas, mitte vasakul küljel nagu peaks. Sest just vasakul olles mahub tita vaagnasse nagu valatult ja tal on palju kergem sündida. Mõni beebi keerabki end alles sünnitusel vasakule poole ja on neid, kes ei keeragi. Vahel õnnestub neil ka sellises asendis sündida, aga vahel tähendab see, et lihtsalt on vaja teist teed pidi tulla, läbi kõhu. Ja see oligi üks nendest kordadest. Meie ootasime, et ta sukelduks sünnituskanalisse, aga tema ootas, et ta kõhust välja võetakse.
Ühtäkki oli kodusünnituse unistus asendunud keisrilõike reaalsusega.
Võib öelda, et väga paljud asjad läksid risti vastupidi. Unistused ja reaalsus ei tundnud teineteist äragi. Tõsi, välised detailid, mis ei sõltunud naisest, olid hoopis teistsugused, kui oodanud olime. Ja meist väline ongi see, mida ei ole võimalik kontrollida. Isegi, kui sünnitusel või muidu elus ei lähe asjad nii nagu olime lootnud ja kõik tundub olevat kaoses, siis selle teadmatuse keskel oleme me iseendale alati olemas. Jah, loomulikust aktiivsünnitusest oli saanud vahelesekkumistega kõhusünd, aga selle kõige juures oli naine terve aeg oma väes, terve aeg toetatud, kõigest toimuvast teadlik ja kohal ning kontaktis.
Sünnitust ei saa kontrollida, seda on vaid võimalik parimal juhul juhtida. Ning ka siis on beebi see, kes viimase otsuse teeb - kus, kuidas ja kellega ta sünnib.
Me nägime kogu selle aja vältel oma ämmaemanda kõrval veel mitmeid teisigi meditsiinitöötajaid. Nad kõik olid meeldivad ja mõnusad inimesed. Ja see on see, mis naisele elu lõpuni meelde jääb ning suures osas tema sünnikogemust kujundab. Ka siis, kui plaan A lendab vastu taevast, on meil olemas plaan B, plaan C. Ja kui selle kõige juures sünnitav ema tunneb, et temaga arvstatakse, teda toetatakse ja kuulatakse, siis ka sellised kogemused, mida ei oleks osanud oodata, ei pruugi mõjuda nii valusalt. Ei ole oluline ainult see, et sünniks terve beebi ja emaga füüsiliselt kõik hästi oleks, vaid ka see, et ema end kogu protsessi vältel vaimselt toetatult tunneks.
See, et sünniteekond hoopis teise suuna võttis ei tähenda, et kogu ettevalmistus oleks aiataha läinud või sünnitusplaan mõttetu. Vastupidi - kogu see ettevalmistus ja sünniplaani abil haigla süsteemiga enda kurssi viimine pehmendas kogu olukorda, sest teadlikkus ja informatsioon olid terve aeg kaasas. Me olime sellest kõigest juba enne rääkinud ja samas meeles pidanud, et seal on teatud piir, milleni naine saab minna. Kui palju tema saab vastutada. Sünd on koostöö mitme inimese vahel, millest kõigil on oma roll ja beebi on peategelane.
Sünd on sünd, oma täies hiilguses, nii pidi ja naa pidi.
Naised on imelised, oma täies väes, nii pidi ja naa pidi.
Mitte meie kogemused ei kujunda meid, vaid see, mis lugusid me neist ja endist räägime.
Illustratsioon Stepha Lawson
Comments