Ma räägin alati, et sünd ja surm käivad käsikäes. Kui naine jääb lapseootele, siis suur osa temast hakkab vaikselt hääbuma. Ta ei saa elada enam ainult iseenda jaoks. Ta peab igas oma otsuses ja tegevuses arvestama oma kõhubeebiga. Mida võib süüa? Aga juua? Mida öelda? Mida mõelda? Kuhu minna? Mida teha? Tuleb arvestada, et nüüd on ta koduks, õhuks, toiduks ja armastuse allikaks ühele kodanikule, kes tema sees elab.
Ja kui ta siis ühel hetkel sünnib, kaobki see hääbuv osa temast igaveseks. Sa saad emaks, lapsevanemaks, perekonnaks. Seda tunnet ei ole võimalik sõnadesse panna. See on üks intensiivsemaid muutusi elus. Mis on väga tore ja eriline ja õnnis, ent samas võib see täiesti rivist välja viia ja suure masendusepilve peakohale kummitama tuua.
Käib üle suur sugulaste, sõprade ja tuttavate laviin ning kõik tahavad seda ilmaimet näha. Kiidetakse, kui armas on beebi, kui tubli olid sina ja süüakse maitsvat kooki ning tuuakse nunnusid kingitusi. Aga kui kõik on läinud ja jäänud on vaid mustad nõud ning ärevusest karjuv beebi, mis siis edasi saab? Kas keegi ka Päriselt küsis Sinult, kuidas Sul läheb? Kas Sa tundsid end sünnitusel jumalannana? Kas Sinu soovide ja ootustega arvestati? Kas Sa oled saanud süüa? End pesta? Magada?! Kas Sa lihtsalt kulged idüllilses õndsuses oma beebiga või tunned end üksikuna, lõksus, kurnatuna ja hullumas?
Kas Sa oled ajakirjast vastu naeratav ideaalne emme, või päris inimene - täis tundeid, rinnapiima ja beebiokset?
Lähedased hakkavad vaikselt eemale tõmbuma, sest sa said nüüd emaks. Arvatakse, et sul on nagunii käed-jalad tööd täis ja ei taheta sind segama tulla. Ja nii ongi, palun aidake! Ega sa ju ise ka ei ütle, et pole kuid saanud magada ja nädalas heal juhul korra jõuad hambaid pesta. Et sul on masendus, ei talu enam oma lapse nuttu ja kogu selle hullumaja peale on ka mees end hoopis töösse uputanud. Sa oled ju ema ja ema võrdub supernaine. Naine, kes saab kõigega ise hakkama ning ei ütle kunagi, et sa enam ei jaksa ja juba kahetsed, kuna ei arvanud, et see nii raske saab olema.
Mina näen tugevana seda inimest, kes julgeb olla nõrk. Ta teab, mis on tema õrnemad küljed ning ta on ühenduses iseendaga. Ta julgeb eksida ja seejärel abi paluda ja õppida. Ta teab, millal on tubli ning kiidab end siis. Armastab end sellisena nagu ta on - kõigest inimene, lausa ema.
Sul kindlasti on mõni selline sõbranna, kes on oma lastega kodune ema, samal ajal juhib omaenda ettevõtet ja on kõigele lisaks veel armastav abikaasa, koristaja ja kokk. Supernaine. Ta silmad võivad küll tunduda kurvad, aga sellegi poolest ta naeratab, kui talt küsitakse, kuidas läheb. Mine talle külla, aita pesu pesta, tee talle süüa, mine ta lastega jalutama. See on 1000x parem, kui lihtsalt küsida, kuidas sul läheb ja öelda, et kõik läheb mööda.
Mitte miski ei pea ilmtingimata piinarikkalt raske olema siin elus. Hinga, usalda ennast ja küsi abi. Sa ei ole üksi, kui sa ei jäta ennast üksi.
Comments