Saara sünnilugu

Meie armas Saara otsustas siia ilma tulla päev enne tähtaega. Pühapäeval, 29. detsembril kell 7.30 hommikul ärkasin imeliku tunde peale. Nagu miskit voolaks. Ajasin ennast voodist püsti ning läksin wc-sse. Päris täpselt aru ei saanud, et mis see on, kas on suurenenud voolus või lootekott on kuskilt ülevalt katki läinud, sest midagi nagu õrnalt nirises. Läksin magamistuppa tagasi, võtsin valge rätiku igaksjuhuks alla ja mõtlesin, et proovin edasi magada. Pikali heites tundsin, et kõhus on väga veider valu ja ebamugavus tunne, mis kohati raskendas hingamist. Sisetunne ütles, et ilmselt täna on see päev, kus sünnitus hakkab pihta.

Teadsin, et esmasünnitajana võib see protsess väga pikk olla ning selle jaoks on oluline, et oleksin puhanud, et oleks piisavalt jõuvarusid. Tagasi voodisse minnes tundsin väsimust, kuid kuna iga 8-10 minuti tagant käisid valuhood, siis tegelikult uuesti magama ei saanudki jääda. Mõtlesin, et lasen elukaaslasel veel magada.

Ajasin ennast püsti, et saaksin pesus ära käia, miskit süüa ning pakkida veel mõned asjad haiglakotti. Sel ajal saatsin ka esimese sõnumi doula Gertrudile, et oleks kursis, et miskit ilmselt toimub.

Cris tõusis kuskil 10.30 ajal. Ta tegi rahulikult süüa, käis veel poes, et osta snäkkimist haiglasse ja autot tankimas. Mina suutsin sel ajal pesus käia ja enda riided kokku panna.

Kuskil 12.30 saatsin doulale uuesti sõnumi, et tuhud on läinud intensiivsemaks. Tundsin, kuidas vappekülma värinad vaheldusid kuumahoogudega. Alates sellest hetkest, kui voodist püsti tõusin, tundsin, et pikali ma enam üldse ei saa olla, mis tähendas, et tammusin peamiselt toast tuppa, tuhusid võtsin vastu kas kiigutades, ette poole nõjatudes või siis põlvili. Selleks hetkeks olin suutnud juua ära smuuti ja ühe kohukese, mida ma veidi aja pärast välja oksendasin.

Kuskil 13.30 palusin Crisil helistada Gertrudile, kuna tundsin, et on juba üsna keeruline olla. Tundsin, et keha on veidi väsinud, kuna ei saanud miskit süüa ja pikali minek oli välistatud, muudkui tammusin. Tekkis ka hetki, kus ikka hakkasin kahtlema, kas mu keha on võimeline niimoodi edasi minema ja tuhusid vastu võtma. Proovisin endale sisendada joogatunnist tuttavaid lauseid “Tuhu ei ole tugevam kui mina, tuhu on osa minust”.

Olin Crisi ja doulaga rääkinud, et soovin olla kodus viimse hetkeni ning minna haiglasse ainult sünnitama. Soovisin ka võimalikult loomikulikku sünnitust, kuid mida aeg edasi seda enam hakkasin kahtlema, kas mu keha on selleks ikka suuteline. Peale telefonikõne doulaga proovisime teha tuhude ajal spinning babies harjutusi. Osad õnnestusid ja leevendasid olekut ja mõnda oli võimatu teha. Peale seda Cris keetis mulle putru, proovis seda mulle lusikas lusika haaval sisse sööta, kuid kõik siiski tuli välja.

Vahepeal oli Cris süütanud kõik küünlad nii elutoas kui ka vannitoas, kus ma peamiselt tuhutasin. Tagantjärgi mõeldes see ruum, mis Cris oli loonud, nii hoidis ja kandis. Küll tuhutasin küünlavalgel dušši all kui ka jõulukuuse ja küünalde kumal elutoa põrandal.

Doula jõudis meie juurde kuskil 17.00. Olin kindel, et kui Gertrud astub toast sisse, siis lähme otse joones haiglasse, kuna tundsin, et enam ei jõua. Gertrud veel küsis, et kas ma olen kindel, et soovin minna praegu haiglasse, kuna hetkel veel tundub, et meil on veel aega kodus avaneda. Tundsin ennast hoituna ja usaldasin teda. Tuhude ajal lausus ta pidevalt “Usalda”, “Alistu”, "Lase tuhu endast läbi” ja “Tee beebile ruumi” ning silitas mu alaselga. Need sõnad ja puudutused aitasid mul mingile maale lõdvestuda. Vahepealsel ajal tegime uuesti spinning babies harjutusi, nii tagumiku väristamist kui ka kõhu tõstmist. Need harjutused taaskord tegid olukorra veidi paremaks.

Kuskil 30-40 minutit hiljem tundsin, et siiski enam ei suuda ja soovin haigla minna. Korra küll hakkasin kahtlema, et kas ikka tunnetan oma keha õigesti või mitte? Võibolla üks mu hirmudest oli see, et äkki lähen haiglasse ja nad ütlevad, et avatus vaid mõned cm. Samas mõtlesin, et kui see nii on, siis tahan kindlasti mingit valuvaigistit, sest enam ma niimoodi ei jaksa. Hakkasime kodust liikuma umbes 17.45, enne kui autosse jõudsin, võtsin tugeva tuhu nii liftis kui ka maja ees. Usun, et paljud majaelanikud kuulsid seda 🤭 Läksin taha istmele neljakäpukile ning sõit haigla poole hakkas.

Juba kodus tundsin meeletut kakahädatunnet, aga autos see kõik võimendus. Möirgasin ja hingasin nii kuis tuli. Sõit haiglasse kestis kuskil 25 minutit, ühest küljest tundus see väga pikk ning teisalt juba olimegi kohal. Autost välja tulles ja haigla ees võtsin järgmised tuhud. Seejärel läksime registratuuri ning 18.15 saime alt käepaela. Kuna tuhutasin nii kõvasti ja juba tahtsin pressida, siis ei jõutud KTG-d teha ega avatust kontrollida, vaid sõidutati mind otse sünnitustuppa. Eks nad mu häälest said juba aru, et ilmselt palju enam puudu pole. Sünnitustuppa jõudes ämmaemand soovis avatust kontrollida ja  teha mulle KTG, kuid seda oli keeruline teha, kuna ei suutnud üldse pikali olla. Sekundiks sain pikali ning juba olin püsti, kuna valu oli nii intensiivne. Mingi hetk saime õnneks selle ikkagi tehtud – lapse südametöö oli ilus ning muretsemiseks põhjust ei olnud. Ma ei mäleta, kas ämmaemand ütles, et palju on avatust või ma lihtsalt olin omas maailmas. Gertrud pani samal ajal ka vannivee jooksma, et saaksin vette sünnitada.

Tol päeval ma olin üpris vähe joonud ning kuna ka istuda oli väga ebamugav, siis polnud ka põis mitu tundi tühjenenud. Ämmaemand suunas mind korduvalt pissile, kuna põis oli täis, aga seda ma ei suutnud teha. Tammusin seal sünnitustoas edasi, tugev kakahädatunne peal.

Mingi hetk tuhutades lõhkes pauguga mu lootekott. Üks hetk proovides taaskord pissida sain aru, et lapse pea on täiesti mu jalge vahel. Ämmaemand ütles Gertrudile, et paneks vannivee kinni, kuna sinna ma ei jõua. Ämmaemand pani kiirelt mulle kitse ja kotttooli, et saaksin püsti sünnitada. Ma ei mäleta kui mitu korda pressisin, aga üks hetk sain aru, et beebi pea on kohe väljas. Gertrud ütles, et kui soovin, siis saan lapse pead puudutada. See andis taaskord jõudu edasi pressida. Sellele järgnes vist 2-3 pressi ja laps oli käes. Beebitüdruk sündis 19.05. Mis tähendab, et haiglasse jõudmise hetkest kuni lapseni sünnini läks 50 minutit. Ehk siis tulingi haiglasse ainult sünnitama. Laps asetati kohe mu rinnale kaissu.

Platsenta tulek võttis veidi aega, aga õnneks ämmaemand ei survestanud. Mingi hetk tuli platsenta ja siis ämmaemand vaatas üle rebendid. Sain II astme rebendid, mis üsna tavapärane ja üllataval kombel õmblemist ma väga ei tundnudki. See on ikka nii uskumatu, et kohe kui laps rinnale pandi, siis kõik see raske osa justkui kadus. 

Ma olen siiralt õnnelik ja tänulik, et asjad läksid täpselt nii nagu pidid ja sellise tugimeeskonnaga. Elukaaslane oli meeletu tugi. Tema loodud ruum, puudutused ja hoolitsused aitasid mul tuhusid vastu võtta. Ja ilma Gertrudita oleksin kindlasti varem haiglasse läinud, aga tänu tema kohalolule ja sõnadele (ka need, mis ta telefoni teel elukaaslase edastas) aitasid mul ennast rohkem usaldada. Ja kuidagi juhtus nii, et ka ämmaemand Jaana Lomp, kes tol õhtul valves juhtus olema oli täpselt selline, keda vajasime. Ta arvestas kõikide meie soovidega ja lasi kõigel võimalikult loomulikult kulgeda.

Lisbeth, 1 lapse ema