See on sinu maailm. Kujunda seda või teeb seda keegi teine

Updated: Oct 1, 2018


Selline sõnum tuli mulle mõni aeg tagasi koos hommikukohviga. Nagu viimasel ajal kõige muuga, tõin ka selle mõttetera sünnituse konteksti.


Sünnitus on üks elu kõige vägevamaid sündmusi nii kehale, kui ka meelele. Sünnituseks vamistumine on kui triatlonilks treenimine. Selleks tuleb põhjalikult ettevalmistada nii oma füüsilist keha, kui ka vaim. On nii palju, mida me saame ise enda jaoks teha, et tuleks soovitud kogemus. Just meie vaimse keha poolest, sest füüsiline keha teab täpselt, mida ta tegema peab. Naise keha on loodud sünnitama ja saab sellega ideaalselt hakkama, omas täies hiilguses. Aga meie mõistus, aju, ratsionaalne mõtlemine, vot see on see, mis võib segama hakata.


Kõik meie suurimad hirmud, ebakindlustunded ja muud pahalased tahavad just see hetk särada ja kogu tähelepanu enda peale saada. Ja ups, ongi sünnitust edasiviiv jõud ehk oksütotsiin ehk õnnehormoon/armastusehormoon plehku pannud ja võimutsema saabunud hoopis adrenaliin. Adrenaliin, mis võib tuua su pähe mõtted, kas sa saad üldse sellege hakkama? Äkki keegi teine teab paremini, kuidas sinu last sünnitada? Äkki keegi teeks seda hoopis sinu eest?


On nii loomulik tunda ärevust millegi ees, mida pole kunagi varem kogenud või oled seda vaid 10 korda teinud. Sest olgem ausad, isegi 10 last sünnitanud naine ei pruugi end veel selle ala professionaalina tunda. Aga võib ka! Võib ka täie enesekindluse ja usaldusega sünnitama minna naine, kes teeb seda esimest korda.


Asja saladus, ilu ja võlu peitub selles, kui hästi Sa selleks ettevalmistunud oled. Ei, ma ei mõtle, kui palju beebiriideid ja kui vinge vanker sul ostetud on. Kas sa oled iseendaga tegelenud? Enda sisse vaadanud? Ikka päris sügavale? Kas sa tead, mis on Sinu ja Su partneri hirmud sünnituse ees? Lapsevanemaks olemise osas? Mis on üldse Su suurimad hirmud elus? Kas Sina juhid neid või nemad Sind? Kas Sina kontrollid oma alateadvust või Sinu alateadvus Sind? Ja vahel tõesti mängivad rolli ka kõige pisemad asjad. Kas se vinge beebivanker on juba kokku pandud? Kassile söök sai pandud?


Kui midagi väga karta ja seda endale mitte teadvustada, siis alateadlikult just sinnapoole tüürimegi. Oled kuulnud seda lugu, et kui sõidad autoga suurel põllul, keset mida on puu ja kui kõigest väest mõelda: "Ei, ma ei taha vastu seda puud sõita!", siis käed teevad kõik, et rooli just puu poole pöörata? Sellest sa ju mõtled. Sellest üksikust puust seal keset suurt põldu. Seda reaalsust sa endale lood - auto vastu puud. Põmaki. Sama on ka sünnitusega. Kui väga karta rebendeid, siis keha ei venigi nii hästi. Kui väga karta, et laps ei pruugi olla õiges asendis, siis sõnakuuleliku ja tubli beebina, nagu nad kõik on, pöörabki ta end "valesse" asendisse.


Kõik need hägused alad, millele ei ole julgenud otsa vaadata, hakkavad võimust võtma. Keha nii väga tahaks sünnitada. Beebi nii väga tahaks sündida. Aga meel ei lase. Ja hirmud kehastuvadki arstideks, ravimiteks, instrumentideks, mis kõik ise hakkavad Sinu sünnitust kontrollima ja juhtima. Võtavad ära sult Sinu hiilgushetke, Sinu võimaluse ise oma laps siia ilma tuua. Kõige perfektsemal viisil, mida vaid Sina ja su beebi koos oskate.


Aga vahel võib ideaalne sünnitus olla ka keisrilõige. Ka see võib olla väga ilus ja loomulik kogemus, kui see on olnud Sinu otsus. Kui see sobib Sinule ja su kõhubeebile. Kui teil on see vaikiv kokkulepe, et seekord pidi nii minema ja ka see on okei. See on teie lugu. Ja te armastate seda.


Kõik oleneb sellest, kelle käes on kontroll.


Sünnitus on nii imeline! Mõnes mõttes on see nii kerge ja loomulik ja me kõik ju oskame seda. Samas on see ka nii keeruline ja dilkaatne. Naise keha on kõikvõimas, kui Sa lased sellel särada! Olla Jumalanna.




25 views

©2020 IMELINE OOTUS