• Klient

Sireli sünnilugu

Tegelikult algasid esimesed märgid sünnituse lähenemisest esmaspäeva õhtul. Esmaspäeval sai

mul 41 nädalat täis, käisime ämmaemanda juures, pärast seda seiklesime randa ja siis käisime

Lendavas Taldrikus söömas. Pikk päev linnas ja mul oli terve päev selline hästi eriline ja hoitud

tunne, nautisin iga hetke Normaniga ja tundus, et see võib-olla mõneks ajaks meie viimane pikk

päev kahekesi seigeldes. Ka teisipäevaks olid mul mõned tegemised linnas, aga esmaspäeva

õhtul tundsin järsku väga tugevalt, et enam ma kodust ära minna ei taha ning igasugune

sotsiaalne olemine muutus vastumeelseks, seega ütlesin need ära. Nii räägitakse, et enne

sünnitust naine tahab omaette hoida. Siis veetsimegi kaks mõnusat päeva kodus. Rohides,

toimetades, puhates, süües, tantsides, nautides... kolmapäeval tuli lõpuks väga kauaoodatud

vihm ja aiapidajana ma rõõmustasin selle üle nii väga, et jooksin paljalt õue paduka kätte tantsima

ja hüppama nagu viimati ilmselt 20 aastat tagasi sai tehtud.


Samal õhtul muutus Hernes väga aktiivseks. Tal alati õhtune aeg aktiivsem ja viimastel nädalatel

hakkas end õhtuti “sättima”, sel õhtul aga eriti jõuliselt, nii, et ma püsti ei saanud väga ollagi, sest

surve vaagnale oli nii tugev. Aga hommikuks oli alati see surve tunne läinud. Nii ka tol neljapäeval.


30.juuni.

Kella 11 paiku hakkasid mul tuhud, umbes 7 minutiliste vahedega. Olin neid juba

oodanud ja sel hetkel tundus see kõige loomulikum asi, kuigi ma ju polnud seda varem kogenud.

Need oli sellised mõnusad tuhud, et tegin vahele pannkooke, nautisime neid terrassil ja siis

jalutasime Selveri juurde pakiautomaati kust ma sain pildid mida olin ilmutada lasnud, siis

vaatasime kodus neid. Kõige juures oli lihtsalt hingamispause vaja. Jalutuskäigul oli naljakas

kogeda, kuidas see tunne oli tegelikult sama, mis päevade ajal, aga kui ma oleks päevade valuga

niimoodi jalutanud, siis oleks see hirmus piin olnud. Nüüd aga ei tahtnud ma seda isegi valuks

nimetada, vaid rõõmustasin iga tuhu üle, sest see ju tõi beebit mulle lähemale. Plus sain

rakendada kõiki mõnusaid hingamisharjutusi, mida õppinud olin.


Igatahes nautisime päeva väga. Nii suur elevus oli. Aga Gertrud (meie sünnitoetaja) oli korduvalt

rõhutanud, kui oluline on sünnituse algfaasis puhkamine. Ma olen ju väga kehv magama jääja ja

kui ta ütles, et tuhude vahel oleks hea magada, siis mõtlesin, et mul võtab magamajäämine ju

kõige vähem pool tundi aega, mis 5-minuti unedest me räägime. Aga need hormoonid ja kõik

imeline, mis kehas sellel ajal toimub, lasid mul tuhude vahel just neid 5-minutilisi unesid teha.


Ma olin just 15 kg mahemaasikaid tellinud, millele pidin Laagrisse järgi minema, kirjutasin siis oma

maasikamehele, et ah ma ei saa tulla, sünnitan, mees tuleb. Norman siis käiski pool tundi ära ja

kui ta veidi peale kella 17 tagasi jõudis, läkski mul olemine vaikselt intensiivsemaks. Edasi mul

enam ajataju ei olnud ja kellaaegadest sain hiljem teada. Nüüd vajasin tuhudest läbi hingamisel ka

Normani abi, sest valus surve alaseljale oli nii tugev. Kõige paremini toimis see, kui toetasin käte

ja peaga laua peale ja Norman mu seljale samal ajal vajutas/mudis.


Rääkisin telefoniteel nii sünnitoetaja Gertrudi kui ämmaemand Siiriga, mõlema kõne ajal tuli tuhu ka ja sain mõlemalt kiita, et hingan hästi. Intensiivsus kasvas, valgust ma enam ei tahtnud, kõik kardinad tuli ette panna.


Kell 21 jõudsid Gertrud ja Siiri siia, selleks ajaks olin ma juba suht teises dimensioonis. See on üks

väga huvitav koht kus olla. Ühest küljest on pea väga selge, aga samas oled ka nagu maailmast

väljas. Mul oli tehtud kaks pleilisti sünnituse jaoks, mis mõlemad osutusid väga mõnusaks

kuulamiseks raseduse ajal ja nüüd beebiga, aga sünnitusel mängis mul hoopis delfiinimuusika,

sest midagi meloodia, harmoonia ja rütmiga oleks olnud liiga kammitsev.


Intensiivsus kasvas väga kiiresti ning minu häälte ja kirjeldatud pressitunnete põhjal arvasime, et

varsti lähebki asjaks. Siis vaatas Siiri mul esimest korda avatust, seda oli vaid 5-6 cm ja beebi

polnud kõige paremas asendis, et allapoole tulla. Kell oli 22:30. See hetk oli minu jaoks kõige

raskem, sest tugev pressitunne, mis pea iga tuhu lõpus tekkis, oli nii tugev. Kuni selle tundeni

tulin hingamisega hästi toime, aga pressi tunne, teades, et mul midagi veel pressida pole, oli liiga

intensiivne.


Mingi hetk (pildipealt näen, et see oli 23:30) käisime ka korra õues värsket õhtu hingamas.

Gertrud soovitas siis üht spinningu harjutust, mis väga hästi beebit asendi leidmisel aitama pidi.

Tema seisis minu taga, ma toetasin end temale ja siis tuhu alguses tõstis ta mu kõhu üles, ja siis

sisse. Justkui tõstaks beebit vaagnasse. Seda pidi tegema 10 tuhu järjest, aga esimesel korral

rebisin end tema käest lahti ja lihtsalt karjusin. See oli kõige ebamugavam tunne, mida kogenud

olin. Ütlesin, et nagu õudusunenägu. Aga tahtsin ikka beebit aidata, seega proovisime nii, et teen

seda ise, tõstan oma kõhtu ise, seina vastas seistes. Füüsiliselt oli see muidugi endiselt

piinarikas, aga iseendale tehes on siiski mingi kontroll ja imekombel sain need 10 tuhu tehtud.

Tagant järele on mul nii hea meel, et seda tegin. Sest ilma selleta oleks kindlasti väga palju kauem

aega läinud.


Seejärel muutus kõik intensiivsemaks ja Norman ütleb, et tema jaoks oli see periood kõige

raskem, minu jaoks ka. Olime voodis, mina külili ja püüdsin nii väga end lõdvestada. Norman

hoidis mind ja tuletas kogu aeg meelde, kust end vabaks lasta. See oli meeletult suureks abiks ja

huvitav oli see, et kuigi intensiivsus ei kadunud ka tuhude vahepeal ära, suutsin ma jälle tuhude

vahel magada. Mulle endale tundus, et tuhud olid mingi iga minuti tagant, aga alles pärast

Gertrudiga rääkides sain teada, et peale selle harjutuse tegemist muutusid vahed pikemaks, isegi

6 minutit. Seega ma tõesti sain puhata.


Võib-olla on sellel olekul mingi muu nimetus kui magamine, aga selline teises maailmas olek, et

isegi kui ma midagi oleksin tahtnud öelda või teha, siis suud lahti teha või end liigutada ei saanud.

Nagu halvatud tunne või unenägu kus tahad liigutada aga ei saa.


Mingi hetk leidsin tuhu ajal suuga oma käsivarre ja puristasin välja hingates vastu seda. Koos

purinaga plahvatas lootevesi. See tõesti tundus nagu üks soe veepomm oleks minust välja

lennanud. See hetk hüüdsin rõõmu ja kergendusega, et veed tulid ära. Aga kohe läks kõik veel

intensiivsemaks. Siis tuli tagasi ka ämmaemand Siiri, kes vahepeal meid omaette oli jätnud. Kell

oli 1 läbi ja avatust oli 9 ja siis kohe 10 ning läksin basseini. Seal oli hea olla ja pressid olid palju

“meeldivamad” kui teadsin, et mul nende abiga ka midagi välja pressida on. Olin vees vaheldumisi

käpuli asendis või täistaldadel kükakil nii, et Norman väljast mind kaenlaalt toetas.

Nüüd oli alanud päeva kõige ägedam osa. Muidugi polnud see meeletu intensiivsus kuskile

kadunud, vastupidi, aga beebi oli nii lähedal, ma tundsin seda.


Kui ma olin ette kujutanud, et hingan pehmelt beebi endast välja, siis sünnituse ajal tulevad esile

instinktid ja minus avaldus hoopis ürgnaine, keda ma isegi ei teadnud endas olevat.


Tegelikult tagant järele mõeldes oli sellel mingi sarnasus sellega kuidas end laval tunnen. Et lasen

kõik filtrid maha ja olen südamerahus alasti. Seekord muidugi ka sõna otseses mõttes. Ma ei

teadnud, et minust nii madalad sagedused üldse välja saavad tulla, emakaru nagu mulle öeldi. Ja

mul täitsa suva, et tõenäoliselt terve küla kuulis.


Nii, tuhu, käpuli basseinis. Ja see kergendustunne kui tundsin, et üks pea mu jalgevahelt välja

pääses... siis sai tuhu läbi ja pressida ei saanud, järgmine tuhu tundus nii kaugel olevat. Aga kui ta

tuli... ja sellega koos ülejäänud keha mis sellele peale kuulus - kirjeldamatu. Kell oli 2:07 ja

saabunud oli 1.juuli. Meie juunibeebi ootas uut kuud, et oma täditütar Mathilda 3. sünnipäeval

meiega liituda. Nabanöör oli lühike ja beebi ulatus mulle vaevu kõhule. Kuna see asend basseinis

polnud kuigi mugav, aitas ämmaemand meid välja ja platsentat läksin voodisse sünnitama.

Kujutasin ette, et see on ka veel suur töö, aga see tuli nagu lupsti. Siis sai beebi koos platsentaga

mulle juba rinnale tulla ja kuniks ämmaemand mulle paar iluõmblust tegi, otsis üks pisike preili

juba minu tissi. Voodisse jõudes ma lihtsalt värisesin, peaaegu vappusin, nii meeletult palju

emotsioone. See oli päris beebi, päris inimene, see sama kes minu sees kasvanud oli ja kelle

liigutusi me olime tundnud ja keda me juba nii väga armastasime. Liiga hoomamatu, seda

seisundit ei oskagi kirjeldada.


Minu ülevaatamise lõpuks oli nabanöör juba valge ja mu kallis Norman, kes oli terve päeva olnud

tugev, rahulik ja imeline tugi, lõikas nabanööri läbi. Seejärel tegi Gertrud mulle platsentasmuutit

nagu enne olime kokku leppinud. Enne äraminekut kaalus/mõõtis ämmaemand meie Hernekese

numbriteks 51 cm ja 3550g. Kell 4 jäime omaette ja algaski juba imeline idüll kolmeliikmelise

perena.


Milline imeline ja võimas ja ilus kogemus. Ei midagi kerget, aga suured asjad ei olegi enamasti

kerged. Intensiivne on vist parim sõna, millega seda lühidalt kirjeldada. Aga tegelikult seda ju

päriselt kirjeldada ei saagi. Igatahes ütleksin omalt poolt, et iga sünnitanud naine on

superkangelane. Mul oli ka muidugi täielik dream team ümber. Nii õiged inimesed. Tunnen kui

suur juhatus oli mul iga inimese juurede, kellega sünnituseks valmistusin ja kes juures olid. Nii

ämmaemand Liis, kelle juures igakuistel visiitidel käisin kui ämmaemand Siiri, kes sünnitusel oli ja

sünnitoetaja Gertrud, kellega raseduse ajal regulaarselt kohtusime ja kes ka sünnitusel oli. Kõik

nad toetasid meid parimal võimalikul viisil! Ja pean ikkagi veelkord ka ütlema, milline supermees

Norman on. Ta oli iga sekund minuga nii kaasas, oskas mind alati õigest kohast paitada ja õigete

sõnadega toetada. Me mõlemad sünnitasime. Hernes tuli küll minu seest, aga tegelikult on ju

lapse saamine algusest peale ühistöö. Ka terve raseduse aja ei tundnud ma, et mina olen rase,

vaid et meie oleme, sest ta oli need ootuskuud täpselt samamoodi kõigega kaasas ja elas minuga

koos kõike läbi. Füüsiline pool on ainult üks osa sellest kõigest. Nüüd imetlen muudkui kui hea isa

ta on.


Ma mõtlesin, et enam rohkem ühte inimest armastada ei saa, aga viimastel päevadel olen saanud

nii huvitava kogemuse - teadsin ju küll, et kui beebi sünnib, tuleb armastust lihtsalt juurde,

armastus beebi vastu ei tule mehe armastamise arvelt. Aga ma polnud üldse valmis, et ka armastus Normani vastu veelgi kasvada saab. Sest nüüd ta pole ju ainult minu kallis mees vaid ka

kallis issi meie tütrele. Vahepeal tulebki lihtsalt nutt peale kui kogen, kui palju armastust meil

kodus on. Muudkui kiidame ja täname üksteist ja imetleme koos oma Hernekest. Ja täname, et ta

meie juurde tuli. Ja täname Jumalat, et ta meile selle kõik kinkinud on!




Linda

1 lapse ema

288 views0 comments