Rosie Ly sünnilugu

Meie imearmsa esiklapse sünnist on täna möödas täpselt kuu. Selle aja jooksul oleme beebiga harjunud ja olen saanud pikemalt ka sünnitusele tagasi vaadata ja seda analüüsida. Üks on kindel, ma ei suuda mitte kunagi sõnadesse panna kui tänulik olen ma meie imelisele doulale, Gertrudile. 

Meie teed Gertrudiga ristusid täiesti saatuse tahtel minu viiendal raseduskuul ja mina ise tegelikult ei otsinudki endale isiklikku doulat. Olin sünnitoetajatest teadlik ja vaatasin ka Internetist ingliskeelseid videosid erinevate doulade poolt, aga päriselt kellegi toetust ei soovinud. Olen suhteliselt teadlik oma kehast ja olin tugevas ühenduses ka oma beebiga ning ei pidanud erilist hoolt vajalikuks.

Pärast meie esimest kohtumist rääkisin abikaasale oma vestlusest Gertrudiga ja emotsioonidest, mis mul tekkisid. Otsustasime kohe, et peame ka kõik kolmekesi kohtuma, sest see ühendus ja samalaadne mõttemaailm olid nii imeline ja rahustav. 

Meie kohtumine oli justkui ette määratud, sest varsti pärast seda kaotasin ma oma ema. Raseduse ajal leinaga hakkama saamine oli natukene lihtsam tänu Gertrudile, kes kohe minuga tegelema hakkas ja ei lasknud mul

depressiooni langeda. See aeg oli raske nii mulle kui ka minu abikaasale, aga seda

lihtsustas oluliseltkellegi väljastpoolt pere oleva inimese toetus ja mõistmine.

 

Kohtusime abikaasaga koos Gertrudiga raseduse ajal päris mitmeid kordi ja

alati sain teada midagi uut, uusi nippe, teisi vaatevinkleid ja tegelikult sain

ma ka aru, et minu teadmised on mõneti ikka väga pinnapealsed nii rase-

dusest kui ka sünnitusest. Gertrud valgustas meid igatepidi ja aitas alati

ning uuris, kuidas meil päriselt läheb. Ta oskas õigetele asjadele tähele-

panu pöörata ja rahustas meid mehega maha ning olime 100% valmis

sünnituseks. 

Suhteliselt lihtne raseduse periood lõppes 35ndal nädalal, kui mul iga-

sugused seljavalud ja unehäired tekkisid. Gertrud aitas mind koheselt

suunates mind õigete spetsialistide juurde ja käies minuga koos jooga-

tunnis ja nädalaga olid probleemid kontrolli all. Olin taas õnnelikult rase-

dust nautimas ja ootusärevusega beebit ootamas.

Minus sünnitus algas neljapäeva hommikul kell 7 kui tuhud regulaarselt pihta

hakkasid. Paari tunni pärast kirjutasin juba Gertrudile, et täna vist on see päev ja

Gertrud toetas ming alguses läbi sõnumeerimise ja siis juba ka helistades ja kontrolli-

des, et kuidas asjad kulgevad. Olin positiivselt meelestatud ja väga õnnelik, et beebi just

39ndal nädalal tulla soovib. Kutsusin Gertrudi enda juurde koju pärastlõunaks, kui ma juba korralikult tuhutasin. Atmosfäär kodus oli toetav ja meeldiv, Gertrud oli toeks ka minu abikaasale kuna ma ise enam väga suhelda ei tahtnud ja keskendusin vaid sünnitusele. Umbes 12 tundi tuhude algusest olin ma ikka kodus tuhudes ja vaikselt hakkas võimust võtma hirm ja väsimus. Esmasünnitajana polnud mul aimugi, milline on sünnitusvalu ja iga valuga läksin ma rohkem krampi ja valud olid kohe palju valusamad. Doula ja abikaasa küll toetasid ja rahustasid mind, aga otsustasin minna haiglasse, mida Gertrud ka toetas.
 
Minu sünnitus lõppes õnnelikult reede varahommikul, kui ma siiski suutsin oma beebi ilma suuremate sekkumisteta loomulikul teel siia ilma sünnitada. Sellele eelnev aeg on minu jaoks ikka veel natukene udune ja keeruline mõista. Haiglasse jõudes läksin täiesti lukku, mul hakkas külm ja ma tahtsin valu eest põgeneda, iga tuhu tundus kui maailmalõpp ja arvasin korduvalt, et nüüd suren ära. Kahjuks olin sünnituse ajal peaaegu kõnevõimetu, aga Gertrud suutis mind siiski mõista ja suhelda ka ämmaemanda ja arstidega ning rahustada ja julgustada minu abikaasat. Ilma doulata ei oleks ma suutnud loomulikult sünnitada ja ma olen kindel, et ilma Gertrudita oleks sünnitus lõppenud erakorralise keisriga ja minu abikaasa kusagil kokku varisenult nurgas. See oli meeletult raske kogemus meile kõigile, aga tundsin ennast siiski toetatult ja Gertrud rahustas ja julgustas mind avanema terve sünnituse vältel. Isegi pärast kuudepikkust ettevalmistust ja tunnet, et oleme abikaasaga sünnituseks valmis võib keha ja mõistus väikeseid trikke mängida ja sind tõsiselt proovile panna. Sain raskustest üle oma suurepäraste toetajate abil, doula, abikaasa ja ka haigla personali. Gertrud hoidis silma peal ka sünnitusplaanil ja kuigi mõned asjad läksid sünnituse käigus oodatust teisit, siis olid need vaid pisemad sekkumised, mida Gertrud mulle selgitas ja minu soovid ka personalile edastas ja tegelikult läks kõik hästi.

Minuga oli pärast sünnitust kõik korras, suutsin isegi palatisse kõndida ja beebi oli terve ning uudistas koheselt maailma, saime ka juba järgmisel päeval koju. Imestasin, et pea 22 tundi kestnud sünnitus ja hirmud olid ruttu meelest läinud ja keha hakkas koheselt ilusti taastuma. Kogemuse arutamine mõned päevad pärast sünnitust oli ka suureks abiks iseenda mõistmisel ja sünnikogemuse aktsepteerimisel. Gertrud on meile esimese kuu jooksul ka palju toetust pakkunud, käies meid vaatamas ja abistades igasuguste ‘totrate’ esimest korda ema olemise küsimustega.

Terve raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse aja on meie doula pakkunud toetust, teadmisi, abi, näidanud erinevaid harjutusi ja tegelenud ka meie pereks kasvamise protsessiga. See tunne, kui keegi sind päriselt kuulab ja sinule täielikult pühendub, on imeline. Seda peaks kogema kõik naised, eriti raseduse ajal. Sünitusjärgne aeg on olnud oodatust raskem ja soovin, et igal naisel oleks oma doula kellele toetuda, sest ma ei kujutaks elu ilma Gertrudita ette. Tean, et mul on alati keegi, kellelt saan abi ja nõu või lihtsalt hinnanguteta ärakuulamist.

Oleme abikaasaga Gertrudile igavesti tänulikud ning meie pisikesel imel on alatiseks oma maapealne kaitseingel olemas.

Aitäh Sulle, imeline Gertrud! 

Gerda Johnson

1 lapse ema

©2019 IMELINE OOTUS