Olin mõned päevad tagasi jälle ühel imelisel sünnitusel. Nii rahulikul ja ilusal sünnitusel.
Beebi lasi end pisut kauem oodata, gramm üle 42 nädala, aga see ei tähenda kohe, et paanikaks oleks põhjust. Ei saa ju olla nii, et kuni 41. nädalani on kõik hästi ja siis päevapealt kõik muutub ning on vaja hakata hirmu tundma. Me kõik oleme erinevad, omamoodi erilised, ilusad-targad-terved-tublid. Kui ema tunneb end hästi ja kui ka beebiga on kõik korras, siis ole alati vaja kohe sekkuda sellesse protsessi. Rasedus ja sünnitus on nii delikaatsed, keerulised, müstilised toimingud kehas, et inimmõistusega püüda sellest täielikult aru saada ja kontrollida on kergelt öeldes võimatu. Kehas toimub sekundi jooksul miljoneid erinevaid reaktsioone ja kui on veel tegemist kahe erineva inimesega, ühes kehas, siis millest me üldse räägime? Beebi on see, kes valib millal, kus, kuidas ja kellega ta sündida tahab. Ma usun, et see privileeg peaks talle alles jääma kui vähegi võimalik. Kordan - kui ema ja beebiga on kõik korras. Kuidas me oleme endaga nii tülli läinud, endast sedavõrd palju kaugenenud, et ei oska enam kuulata ise oma keha? Et me ei usu enda keha imelistesse, vägevatesse, müstilistesse võimetesse enam? Me ei pea mõtlema selle peale, et oma südamega verd kehasse laiali pumbata, et hingata, et mõelda ja tunda. See kõik on loomulik. Keha on just nii tark! Ja kui naise keha suudab rasestuda, pea 10 kuud enda kehas praktiliselt ei millestki kasvatada täiesti uus, täiuslik, inimene, siis miks me kahtleme enda võimes sünnitada? Oleme kaotanud usu enda keha ja kõhubeebi suhtes. Ja ma usun, et selline hoiak võib beebile väga haiget teha. Juba enne kui ta oma vanemaid kohtab, on temas kaheldud.. Ja see praegu siin ei tähenda seda, et ma oleksin tulihingeliselt esilekutsumise vastu - ei, kindlasti mitte. Meditsiin päästab elusid ja seda on igal juhul vaja, aga kas alati..? Kui olla liiga ennetav, liiga nubrites kinni ja hirmust juhitud, siis kaob päris kontakt naise ja beebiga. Küsimus, kuidas neil päriselt läheb, mitte mis piirid meile seatud on, jääb küsimata. Nii, kui nüüd see südamelt ära räägitud, siis jätkan selle sünnitusega.
Ükskõik, kui tugev ka naine ei oleks, on ta rasedana ja sünnitusjärgselt väga habras ja mõjutatav. Kuigi me kõik teadsime, et beebi ja naisega on kõik hästi, siis lõpuks tekkis siiski see murdepunkt esilekutsumise ees. Olime teinud küll praktiliselt kõike, mis vähegi pähe tuli beebile teada andmaks, et oleme valmis ta jaoks, kuid ei miskit. Võtsime kasutusele viimased looduslikud nipid, samal ajal esilekutsumise saateleht juba kodus jõllitamas. Ja öö enne vahelesekkumist hakkaski sünnitustegevus ise pihta. Kas see oli tänu looduslikule stimuleerimisele, hirmule esilekutsumise ees või beebi ise otsustas, et nüüd ta lihtsalt tuleb, seda ei saa kunagi teada. Ja kas see üldse on oluline? Oluline on see, et miski mõjus ja beebi oli valmis ise sündima.
Pere juurde jõudes oli naine juba terve öö iseseisvalt väga edukalt hakkama saanud. Isegi maganud, mille üle olen eriti uhke! Seisis püsti, kuigi tahtis vahel lendu tõusta, aga hingas nii ilusasti tuhu tuhu haaval üle. Oli täielikult kohal, läks väikese toetusega oma hirmudest läbi ja usaldas oma keha ning beebit. Kui hakkasid tekkima lisaks tuhudele ka esimesed pressi tunded, siis suundusime haiglasse.
Tund hiljem oli beebi käes.
Hetk enne beebi sündi oli nii ilus. Nii ilus, et ma lausa ei tea, kuidas on võimalik seda sõnadesse panna.
Pea juba hakkas vaikselt paistma ning küsisin naiselt, kas tahab beebit katsuda. Ta sirutas käe läbi vannivee beebi poole ja tundis esimest korda, oma käega, oma beebit. Ta silmad täitusid pisaratega ja kogu keha täitus tänutundega. Ta on väga ilus naine, aga ma polnud kunagi varem teda nii ilusana, ehedana ja haavatavana näinud. Ta oli täiesti tema ise, oma toores väes, sünnitamas oma last. See oli nii päris ja siiras.
