Ma olen alati teadnud, et igal inimesel on omad kombed, süsteemid, mustrid. Kindlad viisid, kuidas nad käituvad kas siis teadlikult või alateadlikult. Hetk tagasi kargas mulle pähe mõte, et sama on ju ka sünnitusega.
Eks me ikka proovime luua nii paberile kui ka oma mõtetesse sünnitusplaani, millist kogemust me soovime. Ja see jääb alati kuni viimase hetkeni üllatuseks, mis siis täpsemalt saama hakkab. Aga tegelikult see ei olegi nii väga suur müsteerium, mingis mõttes. Jah, me ei kontrolli just kuigi palju ennast ümbritsevat, aga meil on võimalus kontrollida läbi ja lõhki oma enda keha ja meelt.
Muidugi ei pruugi see just kõige kergem olla, eriti veel, kui oleme harjunud elama auto-piloodil, kaasa minema ülejäänud halli massiga ning puudub igasugune ühendus oma enda päris Minaga. Aga kui iseendaga tutvuda, sõbraks saada ja ehk isegi tingimusteta armastama hakata, siis on päris kerge ette aimata, mida toob tulevik.
Meil kõigil on omad mustrid. Head ja halvad. Kindlad tegevused, mida me pidevalt teeme. Lihtsamad ja kergesti märgatavad nagu näiteks iga hommikune jooga või jooks. Aga ka salajasemad mustrid, mida isegi ei pruugi endale teadvustada. Nagu näiteks see, milliseid elukaaslasi me endale valime. Kas oled märganud, et sinul ja su kallimal on sarnased hingehaavad, mille tervendamiseks te teineteist valinud olete?
Või et kui elu pakub uusi kogemusi, siis kas sa usaldad ennast ja lähed nendega kaasa või kardad, et sa pole piisav ja jääd kinni oma mugavustsooni?
Kui on kriisiolukord, siis kas sa tardud või hakkad paaniliselt ringi jooksma või suudad hoopis rahulikuks jääda?
Täpselt sama moodi on ka sünnitusel. Jah, ei saa 100% ette teada, mis saama hakkab, aga fakt on see, et sünnitus on suur muutus, täiesti uus ja enneolematu energia, väga intensiivne, vana surm ja uue elu algus. Sünnitusel on võimalik kõiki emotsioone tunda. Kõikide oma hirmudega silmitsi seista ja samas ka täielikult vabastada kõik vana, mis enam ei teeni. Sünnitus on sõna otseses mõttes vanast lahkumine, mugava pesa maha jätmine ja pea ees uude, külma ja eredasse saabumine.
Milline oled sina, kui su elus on midagi väga suurt, tugevat ja intensiivset juhtumas?
Kas sa juhid oma elu ise või annad vastutuse autoriteetidele?
Kes üldse on sinu elus autoriteet?
Kas sa armastad end piisavalt, et julgeksid olla ihualasti nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt?
Kas sa usaldad oma keha, et ta teab täpselt, mida ta tegema peab ja et ta ei tee midagi, milleks ta võimeline ei ole?
Kas sa usaldad oma beebit, et tema ise on teid valinud ja teab, kuidas teie kätele jõuda ning vaadata selle erilise pilguga teile silmadesse nagu oleksite teineteist juba terve igaviku tundnud?
Kas sa usud seda, et sina ja ainult sina tead kõige paremini, mis su keha ja beebiga just praegusel hetkel toimub?
Kas sa tead, et su kehal on võimas tervendav jõud ja oskad sa seda kasutada?
Kas sa oskad "sünnitusvalu" muuta "sünnitusnaudinguks"?
Tead sa üldse, millised on uskumused sul on raseduse, sünnituse ja lapsevanemaks olemis kohta?
On see üldse sinu enda siiras tõde ja teadmine või on see kuskilt sinusse istutatud?
Kes sa oled, mida sa tahad ja kas sa oled ka valmis selle nimel vaeva nägema?
Neid küsimusi võib endale veel ja veel esitada ja vastused muutuvad alati. Muutuvad nii kaua, kuniks sa oled suutnud luua täieliku ühenduse iseendaga. Leidnud oma tõe. Usaldad ja austad ennast ja oma võimeid. Sest sa oled võimas! Sa oled nii võimas, et suudad enda sees kasvatada teist inimelu, ta ilmale tuua ning ka pärast seda teada, mis on talle parim.
Kui läbi murda mustritest ja tähele panna, kuidas me siis teatud olukordades reageerime, on võimalik ette näha seda, mis hakkab toimuma sünnitusel. Kui oleme jõudnud selle nupuni, mis meid erinevates olukordades käivitab. Mis paneb meid võitlema või põgenema või hoopis armastama.
Vaata ennast kõrvalt. Pane tähele, kes sa oled, mida sa teed ja miks sa teed. Kui oskad teadlikult elada, oskad ka teadlikult sünnitada. Ise. Oma täies väes ja armastuses.
