On okei olla "halb" ema

“Motherhood exhausts me, overwhelms me, breaks me, and then it awakens me.” - Anna Gannon.


Üks mu väga kallis sõbranna saatis mulle hiljuti video lastest ja nende emadest. Kuidas emad end näevad ja kuidas lapsed neid näevad. Videos kõigepeal rääkisid emad, kuidas nad tunnevad, et nad pole piisavad. Kuidas pole piisavalt kannatlikkust, kuidas ei kuulata piisavalt last, kuidas võiks rohkem jääda rahulikuks, olla enam empaatiat, kuidas jääb eneseusust puudu ja pole piisavalt aega oma laste jaoks ning kuidas nad võiksid olla palju-palju paremad emad kui nad juba on. Ja siis vaatasid need samad emad videot oma lastest, kus nad kõik rääkisid, et neil on maailma parimad emad. Kõige ilusamad, kõige targemad, kõige naljakamad, kõige erilisemad, kõige armsamad, kõige kallimad. Üks laps ütles, kuidas ta tunneb, et ema on ta süda, sest on talle kõige lähedasem.

Ma olen nii väsinud enesepiitsutamisest, et ma pole piisav. Iga kord kui tõstan häält või ei vasta kohe või ei leia aega last sülle võtta, tunnen end maailma kõige halvema emana. Ja kohe tulevad ka kummitama mõtted, et kindlasti teised emad ei ole sellised. Kõigil on 24/7 aega oma lapse jaoks, temaga hommikust õhtuni mängida, teha maailma kõige tervislikemaid toite, riietada kõige kvaliteetsematesse ja ökomatesse riietesse ning jumala eest, keegi ei saa kunagi oma lapse peale kurjaks, sest kannatlikkus – seda on kõigil, peale minu, ju piisavalt.


Ma olen iseenda ootused endas, emana, seadnud nii kõrgele universumisse, et kukkumine sealt teeb põrgu moodi haiget. Ja ma tean, et ma ei ole ainuke. Me saame vaid siis põruda ja iseendas pettuda kui oleme endale seadnud ulmelised standardid. Me ise karistame, piiname ja piitsutame end. Ja mille jaoks? Kellele me midagi tõestada üritame? Usun, et need on meie enda lapsepõlve nutvad haavad, mis ei lase meil emadust nautida ja lihtsalt rahulikult kooskasvada. Tuleks pilk lapselt keerata enda sisse ja mõelda, miks ma praegu käivitusin, mis nupule laps mul praegu vajutas, mis osa ma endast just praegu tervendada saan?


On täiesti okei olla väsinud, tüdinenud ja ehk isegi kibestunud. Meil kõigil on häid ja halbu päevi ja vahel ongi kohutavad tööpäevad, kus kõik läheb nii aiataha kui võimalik. Miks me siis emadena ei luba endal eksida? Olla pahas tujus ja tunda, et tahaks põgeneda ja kõik seljataha jätta. Kui raske tööpäeva puhul on võimalik silmanurgast puurida kella ja teada, et 17:00 pääseme sellest põrgust, siis lapsevanemana sellist päästekella esmaspäevast reedeni ei ole. Puuduvad ka puhkepäevad ja puhkused. Lapsevanema elu ei saa panna pausile. Kuidas me saame siis endilt oodata, et oleme 24/7 energilised, rõõmsameelsed ja kannatlikud vanemad?


Kõige raskemaks teebki selle olukorra vist see, et tundub nagu kõigil teistel on kõik ideaalne ja kontrolli all. Kodu läigib, värske toit laual, mees, lapsed, vanavanemad, ämm, äi ja koer õnnelikud ning pereema särav ja leebe. Oh sotsiaalmedia, tänks!

Ma olin nii kergendunud kui lõpuks julgesin sõbrannadele rääkida, et teate, meil polegi kõik hästi. Ma vahel käratan lapsele, kõnnin toast minema ja olen nii solvunud, et ei taha teda süllegi võtta. Ja kui ma kuulsin, esimest korda elus, et ka neil on nii, et ka nemad eksivad, et ka nemad on INIMESED, siis tundsin end nii-nii-nii palju paremini. Mitte seetõttu, et jess, ka neil on halvasti, vaid seetõttu, et ka nemad eksivad, et me kõik oleme lihtsalt naised, kes üritavad igapäevaselt anda endast parima. Ja vahel see “parim” tundubki tühine, aga see on absoluutne panus, mis ma see päev endast anda suudan. Ja see on ka okei. See on lausa suurepärane!


Ja eks me ise olemegi endi suurimad kriitikud. Ja minu meelest on see väga karm reaalsus. Me peaksime olema enda suurimad fännid. End toetama, mõistma ja raskel ajal õlale patsutama ja ütlema, et kõik saab korda, homme on juba parem päev. Ma luban.


Kunstnik Jenny Saville

©2020 IMELINE OOTUS