Sebastiani sünnilugu

Sünnitust ootasin rahuliku meelega, ilma ootusärevuseta. Olin selle seisundi teadlikult loonud, kuna olin kuulnud, et beebi võib hiljaks jääda, kui ema on pinges või ärev. Seega häälestasin end mõttega, et kui ta tuleb nüüd, olen valmis, aga kui ta tuleb pärast tähtaega, on ka see täiesti okei. Seni nautisin veel viimaseid hetki omaette ja koos oma kihlatu Ivariga – vaatasime seriaale, käisime sõpradel külas, jalutasin pikalt ja võtsin elu rahulikult.


Olen inimene, kes on väga organiseeritud ja tavaliselt kaldun pigem üle tegema kui alla. Seetõttu harjutasin juba raseduse ajal teadlikku lahtilaskmist – püüdsin mitte liiga palju lugeda ja valmistuda - lugesin vaid “Loomuliku Sünnituse Teejuhti” ja “Imetamise Teejuhti”, käisin rasedate joogas ja doula kohtumistel. Rohkem ma ennast informatsiooniga üle küllama ei hakanud ning otsustasin usaldada oma võimekust tulla toime kõigega, mis sünnitus ja selle järgne kaasa toob.

Meil oli küll üsna selge visioon, milliseks soovisime sünnitust, aga tuletasin endale pidevalt meelde, et see võib minna ka hoopis teisiti ja ma olen selleks avatud.
Kuna see oli meie esimene sünnitus, tahtsime teha kõik endast oleneva, et kogemus kujuneks positiivseks. Ilma kõhkluseta otsustasimegi, et meie tiim koosneb nii doulast kui eraämmaemandast. 


Algselt soovisime kodusünnitust – võimalikult loomulikku ja holistilist kogemust. Selleks valisime oma eraämmaemandaks Siiri Ennika. Kui hiljem selgus, et kodusünnitus ei olnud meie jaoks võimalik, jätsime Siiri siiski ämmaemandaks, sest tema energia ja maailmavaade kattusid väga hästi minu ja Ivari omadega. Doulaks valisime Gertrudi – tema valik sündis nii soovituste kui kõhutunde põhjal. Haiglaks sai ITK, kuna Siiri töötab seal. Meie strateegiaks oli hoida mind kodus võimalikult kaua ning minna haiglasse alles siis, kui aeg on küps – ja seal püüda säilitada võimalikult kodusünnituse-sarnane õhkkond. Siiri hoiatas ka, et haiglas peavad nii tema kui Gertrud arstidele alluma – vaid mina ja Ivar saame vajadusel otsuseid vaidlustada, kui meile peaks arstid varajasi vahelesekkumisi välja käima.

Juba mõned päevad tundsin ebaregulaarseid, tugeva menstruatsioonivalu sarnaseid krampe, aga kolmapäeva õhtul (5 päeva enne tähtaega) muutusid need järsku regulaarseks. Hakkasin huvi pärast äpis mõõtma – tuhud kestsid umbes 30 sekundit ja tulid iga 10–30 minuti tagant. Saatsin info Siirile ja Gertrudile, kes kinnitasid, et aega veel on, ja soovitasid mul puhata. Võtsingi rahulikult – olin heas tujus ja mul tuli peale inspiratsioon teha üks mõnus õhtusöök, lemmik muusika saatel katsetada retsepti ja lihtsalt nautida. Sõime koos Ivariga ja läksime magama.

Öösel aga muutusid valud hoopis teistsuguseks – intensiivsemaks, tulisemaks. Need äratasid mind üles. Kuigi tuhud olid jätkuvalt umbes 30 sekundit pikad, hakkasid nad korduma juba iga 2–5 minuti tagant. Valu oli nii tugev, et ajas iiveldama – oksendasin kaks korda, keha värises ja oli külm. Tuli ka pidevalt voolust, mis tundus olevat limakork. Hommikuks olin sellest kurnatud.

Hilishommikul muutusid tuhud korraks kergemaks ja harvemaks – Siiri ja Gertrudi sõnul täiesti normaalne. Nad soovitasid tuhude mõõtmise lõpetada, mida me ka tegime. Püsisin voodis, et vahepeal uinuda. Kuid iga kord, kui püsti tõusin, intensiivistus valu ja tuli oksendamine ja värisemine tagasi. Üritasin aeg-ajalt süüa ja juua, et keha jaksaks. Ivar oli kogu päeva mulle toeks – tõi oksendamiseks kaussi, toitu ja vett ning aitas mul hingata. Tema rahumeelsus hoidis ka mind rahulikuna ja nii kogu sünnituse. Päev tundus pikk ja mingil hetkel hakkasin kella jälgima, kuni otsustasin kõik kellad silma alt ära panna. Tuhud tugevnesid taas ja sisetunne ütles, et aeg on Gertrud kohale kutsuda. Kuigi Ivar oli mulle tohutuks toeks, tundsin, et vajasin lisatuge.

Kui Gertrud saabus, oli see nagu õnnistus – täpselt õigel ajal, õiges kohas. Kui olin just tuhutamisest väsinud, tegi ta minuga spinning babies harjutusi, aitas hingata, tuli minuga sooja duši alla ja ütles täpselt neid lauseid, mida sel hetkel vajasin. Lisaks Ivari lähedasele ja tuttavale toetusele sain tuge doulalt, kes teadis mida ma läbi elasin ja sellel oli omaette väärtus. Näiteks ütles ta, et eriti valusa tuhu järel tuleb sageli kergem tuhu ja et tugev tuhu tähendab, et sünnitegevus edeneb, mis on hea. Sellised teadmised aitasid mind. Ta tajus kohe ka, kui mul tekkis vastupanu või hirm – aitas mul hingamist aeglustada ja keha lõdvestada.
Kuigi ma olen jooga õpetaja ja praktiseerinud palju erinevaid hingamistehnikaid, siis millegipärast ma eelnevalt kartsin, et mis siis kui ma sünnitades ei tea kuidas hingata. Aga see tuli kõik väga intuitiivselt ja kui endal läks meelest ära enda hingamist kontrollida, siis Gertrud ja Ivar olid head inimesed seda mulle meenutama. Hingamine kindlasti kannab väga tuhutamisega!

Õhtuks läks asi intensiivsemaks. Minu vaiksed hingamised muutusid häälitsemisega hingamisteks – see aitas valu taluda. Gertrud salvestas neid helisid ja saatis Siirile, kes ütles, et on aeg haiglasse minna.

Eelnevalt sünnitusele ma veidi kartsin auto sõidu osa, kuna me elame maal, tunni sõidu kaugusel haiglast. Aga mu üllatuseks oli autosõit väga meeldiv, päike paistis, olid ilusad vaated ja kuigi ma tuhutasin päris palju väga häälekalt ja valusalt, siis tuhude vahel ma suutsin eelmise tuhu täiesti ära unustada ja lihtsalt nautida vaateid ja rahu tuhkude vahel. Ilmselt oli mul ka hea meel, kuna progress käis ja see, et me haiglasse olime teel tähendas, et olen juba üsna kaugel sünnitusega.

Haiglasse jõudsime neljapäeva õhtuks. Mind pandi kohe KTG alla, mis oli väga ebamugav ja pidime täitma veidi paberimajandust. Ivar ja Gertrud ehtisid sünnitustoa fairy lightside, vaiba ja patjadega. Ivar pani mängima loo Marconi Union – Weightless – rahustava, justkui lõputu ambient-pala, millel on teaduslikult tõestatud mõju rahunemisele. See lugu mängis taustal kogu sünnituse vältel, kuigi ma ei märganudki seda otseselt. Hiljem, pärast sünnitust juba palatis olles, kuulsin seda lugu iga kord kui vannituppa läksin – kuigi see lugu seal ei mänginud. Ilmselt jäi see mu alateadvusesse kõlama.

Haiglas selgus, et avatus oli 6 cm. Sealt edasi sünnitegevus aeglustus. Tuhutasin ja väsisin. Ivar ja Gertrud tegid vahetustega und ja toetamist. Öösel muutus kogu kogemus juba üsna psühhedeelseks – nägin liikuvaid mustreid, hõljusin justkui kusagil mujal. Siiri avastas ka, et beebi pea oli surunud looteveekotti veidralt, mis takistas tal liikumist, ehk siis me otsustasime lootekoti avada. 


Kui siiani tuhud olid valusad, aga ma tundsin, et täiesti tehtav sügava hingamisega, siis nüüdseks teatud tuhud hakkasid muutuma valuks mida oli üsna keeruline taluda. Eelnevalt ma soovisin ka vanni kasutada valuvaigistamiseks, kuid kuna haigla oli rahvast täis, siis vanni me kahjuks ei saanud. Ning soe duss ei teinud ka päris seda mida vaja oli. Lõpuks oli mul oli 2 varianti: kas olla jooga palli peal ja tuhutada õrnemalt või olla külili ja tuhutada palju valusamalt kuid tuhude vahel sain veidi magada. Kuigi Gertrud soovitas külili valusamaid teha et sünnitegevust kiirendada, tegin ma nii üht kui teist, kuna ei suutnud väga pikalt intensiivsemat valu taluda. Kuid progress ei liikunud kaugemale kui avatust 7 cm.

Siiri avastas siis, et beebi pea oli veidra nurga all, mis ei lasknud tal edasi minna. Gertrudil oli üks harjutus, et beebi positsiooni muuta, kus ta tõstis mu kõhtu selja tagant ühe tuhu ajaks üles ja seda 10 korda. Valu, mida tundsin oli kirjeldamatu. Olin oma piiri äärel. Aga ma tahtsin sünnitada võimalikult loomulikult ja lükkasin end edasi. Pärast igat tuhu kordust tundsin, et varisen kokku – nutsin ja tundsin endale kaasa. Aga teadsin ka, et pean andma endast kõik.

Siis tuli Siiri ja ütles, et arst oli öelnud, et mulle on vaja panna oksütosiini tilk ja kui beebi sellega liikuma ei hakka siis tuleb keiser teha. Pärast kogu seda tööd ma tõesti ei tahtnud keisrisse minna, aga samas ma aktsepteerisin, et kui on nii, siis on nii, peaasi, et laps sünnib, vähemalt olen endast parima andnud. Ivar aga keeldus veel keisri mõttega leppimast. Ta ergutas Gertrudit ja ütles, et kui tuleb tilk, anname kõik, et beebi vaginaalselt sünniks. Mina aga väga kartsin seda valu mida intensiivsemad tuhud toovad tilkade tulemusel, kuna olin juba täiesti kokkuvarisemise äärel. Ütlesin Ivarile, et selleks et seda teha mul on vaja valuvaigistiks naerugaasi. Siiri toetas seda mõtet ja ütles, et naerugaas ei mõjuta beebit ja seda saab ohutult kasutada. Naerugaas oli sel momendil minu jaoks täielik päästja, ma sain jõudu tagasi ja arvan ka et ma ilmselt suutsin tuhude ajal rohkem lõdvestuda kuna valu polnud üldsegi nii suur enam, mis ilmselt hakkas protsessi kiirendama. Gertrud hakkas tegema minuga erinevaid spinning babies harjutusi, et beebi liikuma saada, Ivar toetades kõrval. Keset ühte harjutust tekkiski mul suur pressimise tunne.


Ma pressisin istudes, nõjatudes Ivarile, kes julgustas mind, Gertrud ja Siiri mu ees. Kui ma mingil põhjusel tuhude ajal väga palju ei soovinud et Ivar mind katsuks, tahtsin lihtsalt ta kohalolu, siis pressimise aeg oli Ivari füüsiline kontakt täpselt see mida vajasin. Samuti pressimine minu jaoks polnud pooltki nii valus kui tuhud ehk siis selleks hetkeks ma viskasin naerugaasi nurka. Mul tekkis ka täielik uus energia ja motivatsioon kuna teadsin et beebi on lähedal!

Aga pressimine oli ka aeglane. Siiri ütles, et varsti võivad arstid meie palatisse tulla, mis mõne hetke pärast ka juhtus. Nad tutvustasid mulle vaakumit ja ütlesid, et kui ma teatud aja jooksul beebi välja ei pressi peavad nad vaakumit kasutama. See oli järjekordne vahelesekkumine mida ma ei soovinud ja andis mulle palju jõudu et beebi välja pressida.

Nii ma siis olin keset tuba, kus mu ümber olid mitte ainult Ivar, Gertrud ja Siiri vaid ka 2 arsti ja praktikant ja võimalik et isegi keegi veel. Minu sünniplaanis oli kirjas et soovin võimalikult vähe inimesi palatisse, ideaalis vaid Ivar, Siiri ja Gertrud, kuid reaalsus oli hoopiski selline. Aga kogu sünnituse vältel mu perfektsionism oli aknast välja läinud. Mul oli üsna ükskõik et seal palju rahvast oli, mu ainus fookus oli beebi välja saamisel. See oli üsna sürr olukord, kus suur publik ruumis elavalt elas mulle kaasa, et ma beebi välja pressiks. Igast nurgast tuli erinevaid nüansilisi nõuandeid nagu “hoia puusad all”, “lõdvesta reied”, “pressi sinna teatud suunda”, “lõug alla” jne ma tegin kõike mida mulle hüüti. Pressisin nii tugevasti et jõudu ja hingamist enam polnud ja siis pressisin veel otsa. Ivar oli mul täpselt kõrval ja kuidagi eriti mäletan tema julgustavat energiat. See kestis mõnda aega kuni mulle soovitati mitte karta neid sensatsioone mis tulemas olid järgmiste pressidega. Ma tundsin küll tulitavat valu, aga taaskord see valu oli köömes sellega mida eelnevalt kogesin. Ja siis meie armas Sebastian oligi sündinud. Ma kujutasin teda palju väiksemana pressides ette, kui nägin enda poega olin suht hämmingus, et nii suure beebi endast välja pressisin.

Arstid hakkasid nabanööri lõikama kui Ivar neid peatas ja ütles et me soovime et nabanöör lõpetaks pulseerimise enne lõikamist. Hea, et Ivar meie eest seisis, sest ma olin konditsioonis kus ma ei suutnud seda teha. Ivar pidi arstidega kauplema kuni nad lõpuks lubasid nabanööril mõnda aega olla. Siis pandigi Sebastian mu rinnale ja see on absoluutselt tõsi, et nii kui sünnitus on tehtud on see valu meelest läinud. Platsenta sünd tuli juba lihtsalt ja õmblusi oli ka õnneks pigem vähe.


Sebastian sündis reedel, 25.05.2025, kell 12.15 - selline ilus number – sünnitus kestis kokku umbes 38 tundi. 



Haigla oli rahvast täis ja oli suur võimalus et pidin ühispalatisse minema, aga tänu Siirile saime me siiski ema ja lapse palati kuhu lubati Ivaril maha panna madrats ja meiega olla. Järjekordne õnnistus tänu eraämmakale, kuna sünnijärgselt terve perega olla oli kuldaväärt.

Kokkuvõttes saan öelda, et mu sünnituslugu oli elamusterohke ja mitte lihtne, kuid siiski positiivne ja võimas ja nii ilus kui ka valus. Ma tunnen end uhkelt, et sellise asjaga hakkama sain ja kuigi mitmed asjad ei läinud nii nagu lootsin, siis paljud asjad ka läksid ja mul on hea tunne, et andsime endast parima, et seda kõike võimalikult lähedaselt teha.

See kogemus sai võimalikuks tänu Ivarile, kelle rahulik kohalolu oli hindamatu. Ta oskas olla toeks, olla koguaeg olemas, samas ka ruumi anda, ilma et oleks seda isiklikult võtnud. Ta tõeliselt seisis meie soovide eest ja hoidis kogu sünnituse vältel turvalist ruumi. Sama kehtib ka Gertrudi ja Siiri kohta – nende ekspertiis oli asendamatu. Mul tekkis suur respekt nende ametite vastu, see on täielik ekstreemsus mis nad teevad. Kui alguses neid palgates oli tunne, et see on üsna suur kulutus, siis lõpuks ütleks, et nende teenus on ilmselt rohkem väärt kui nad küsivad ja üks parimaid kohti kuhu investeerida.


Samuti usun, et tihti peale meie kogemused olenevad meie suhtumisest ja on sellised nagu me ise neid tõlgendame. Siiri ütles et talle meeldis, et isegi kõige raskemal momendil ma suutsin naeratada. Ma ei pannud seda ise tähelegi, et ma seda tegin. 
Olin enne sünnitust rääkinud Ivarile, et joogas keerulises, staatilises, lihasevalulises poosis aitab mind naeratamine – see saadab mu ajju signaali et ma olen sellest ebamugavusest vaimselt üle ja nii võin kaua rahumeelselt poosis püsida. Kui tuhude ajal Ivar seda meelde tuletas ja soovitas mul naeratada, saatsin ta küll pikalt, sest no tuhu valu on vähe teine kui väljakutsuv jooga poos. Aga tundub, et mingil levelil ma seda trikki siiski kasutasin.

Lõpetuseks ütleksin, et mu meelest sünnituslood tunduvad tihti hirmsamad kui sünnitus ise, sest kui sa juba seal sees oled, toetavad sind õiged hormoonid ja mingi ürgne vägi, mis annab jõu end kokku võtta ja ära teha, ükskõik mis tuleb. 
Soovin teile kõigile rahulikku meelt ja usaldust, et teis on olemas kõik mida vaja, et vastu võtta just selline sünnitus nagu teil tuleb. Kui tuleb lihtne ja kiire, suurepärane, kui tuleb keerulisem ja pikk, siis saate kogeda enda väge veelgi sügavamalt!