Mis iganes rasedus või lasteteemaline ajakiri kätte võtta, säravad sealt vastu reklaamid kõige uhkematest ja innovaatilistematest leiutistest, mida sinu beebi kindlasti vajab. On pikad listid "kõigest" 50st esemest, mis sul kindlasti juba enne beebi sündi olemas peavad olema. Tihtipeale räägivad vanemad, et neil lihtsalt ei ole majanduslikult võimalik rohkem lapsi saada. Kas loodus tõesti kavandas laste saamise nii keeruliseks ja rahakeskseks? Kas laps pole mitte kahe inimese omavahelise armastusevili? Kas vastsündinule on olulisem 2000€ vanker või soe vanema süli?
Kui tutvusringkonnas on mõni rase, siis on loogiline, et talt küsitakse, kuidas ta end tunneb, mis emotsioonid teda valdavad ja kui suure põnevusega ta sünnitust ootab või ei oota. Kui tihti küsitakse aga neid asju tulevaselt isalt? Pahatihti jäävad isad tahaplaanile ja fookuses on vaid ema ja kõhubeebi. Mees peab olema tugev, oma tunnetega ise hakkama saama ja katma majandusliku poole.
Mina aga nii ei arva. Rasedus ja sünnitus on elumuutev kogemus kõigile. Ka isa valdavad tohutult tugevad emotsioonid, seal võib olla eufooriat, hirmu, kahtlusi, ebakindlust, ootust, põnevust - kõiki neid samu tundeid, mida ka rase naine tunneb. Kuna naine on see, kes last kannab, siis on loogiline, et majanduslikud ootused asetatakse pigem mehele. Ja sedasi on ka mehesse kodeeritud juba ürgsel ajal, mil ta pidigi koobast kaitsma ning söögi lauale tooma. Tänapäeval on aga need materjalistlikud ootused pisut liiga kõrgeks läinud ja pole siis ka ime, et mehed enam nii suure rõõmu ja helgusega rasedusele kaasa ei ela. See entusiasm on mattunud majadusliku surve alla. Nende peas võivad nüüd tiirelda vaid mõtted, et on vaja veel rohkem tööd teha, et veel rohkem raha teenida, et veel rohkem asju osta. Ja nii ongi vähem aega vaadata enda sisse ja oma tunnetega kontakti saada ja olla toeks beebiootel emale. Eriti veel, kui keegi ei küsigi, kuidas isa end päriselt tunneb.
Vanasti elasid ka mitu põlvkonda koos ja lapse ei saanud mitte ema ja isa, vaid terve suguvõsa või kogukond. Ega ütlus, et lapse kasvatamiseks on tervet küla vaja, ei tule õhust. Tänapäeval on aga see side meie esivanematega üha kaugenenud. Elatakse teistes linnades või lausa riikides, vanavanemad käivad veel tööl ja ei pruugigi saada just kuigipalju abiks olla. Sedasi võibki tunduda, et ema ja isa peavad omakeskis selle maailma suurima ülesandega hakkama saama ning väga suur pingest tulvil kohustustekuhi ongi mehe õlule langenud.
Ehk kui ära unustada need materjalistlikud asjad, mida meile öeldakse, et meil vaja on ja hoopis ise endasse vaadata ja oma beebit ja sisemist häält kuulata, siis ei olegi see elumuutus nii stressirohke? Kas beebi tõesti vajab kõiki neid vidinaid või piisab talle soojast kodust, rinnapiimast ja armastavatest vanematest? Kelle jaoks sa tegelikult kõiki neid uhkeid asju ostad? Kes sellest tegelikult kasu saab? Ehk tasuks ka ise end rohkem kõrvalt vaadata ja aru saada, miks sa sellega üldse kaasa lähed? Mitte miski ei asenda ema- ega isaarmastust.
Teie beebi on teie armastuse energia ning kehastus. Kui eriline see veel on?! Olge sellel teekonnal koos, kolmekesi. Kuulake teineteist, olge olemas, toetage. Tuletage meelde, mis päriselt oluline on.
Comments