Tegelikult ei ole ma siiani taastunud sellest maratonist. Kuid elevus mu sees on nii tugev ja need tunded, taipamised ja mõtted on vaja kirja saada enne kui need ununema hakkavad. Siinjuures ka tohutu, to-hu-tu, suur respekt ämmaemandatele! Ma taastun kahest järjestikusest sünnitusest tõenäoliselt nädala. Nemad teevad seda aga igapäevaselt. Võimas!
Ma tunnen, kuidas need kaks sünnitust, nii erinevad ent samas nii sarnased, õpetasid mind kontrollist lahti laskma. Jah, ma räägin ju naistele pidevalt, et sünnitus ei ole midagi, mida kontrollida saab. Aga ise olen samal ajal seadnud endale ulme kõrged ootused ja püüdnud täiega ülevastutada, et kõik ikka imeline, ilus, kerge ja loomulik oleks. Uuh, tõde on valus tunnistada.. Ja muidugi, et see teeb mind joovastavalt õnnelikuks kui kõik lähebki täpselt nii nagu pere on unistanud (ja mingil määral ju ka mina), aga kõige olulisem pole mitte see, kuidas sünnitus füüsilisel tasandil kulgeb, vaid see, kuidas beebi ja naine end seejuures tunnevad.
Kuna sünnitoetamine on siiski võrdlemisi uus amet Eestis, siis ei tea paljud, mis see täpsemalt endast kujutab ja kuidas käib. Seetõttu on ka minu käest mitmed pered küsinud, et kui mitu korda me siis enne sünnitust peaksime kohtuma? Paljudele tuleb üllatusena kui ütlen, et 5-10 korraga saame olulisimad teemad kaetud ja juttu jätkuks alati ka kauemaks. Üllatusena seetõttu, et arvatakse, et 1-2 kohtumisest võiks ju piisata. Ja on doulasid, kes nii töötavadki ja see toimib neil imeliselt ning see ongi täiesti okei. Meil kõigil on oma käekiri. Me kõik oleme erinevad ja iga ühe jaoks leidub oma.
Minu jaoks ei ole oluline rohkem kohtuda mitte seetõttu, et oleks tohutult palju infot, mida tahan edastada. Vaid seetõttu, et üldiselt läheb just nii palju aega selle jaoks, et naine leiaks endas ülesse oma uskumused, mustrid, hirmud, hääle, unistused, väe, ürgse naiselikkuse ja emaduse ning oma Päris Tõe. Kui erinevad blokeeringud, hirmukolded ja muud kollid on minema pühitud, saame sinna kõike ilusat, väestavat ja positiivset külvata. Noh nagu ma olen öelnud, siis sünnitusel istuvad doula ja ämmaemand enamus ajast käed tagumiku all, sest naine on nii tugevas kontaktis oma keha ja beebiga, et teab täpselt, millal, kuidas ja kus sünnitada.
Irooniline on muidugi see, et mõlema perega jõudsin ma enne sünnitust teha täpselt 2 seanssi. Sain aru, et see on jälle koht minule, kus saan õppida lõdvestuma, usaldama ja laskma naistel ise vastutada. Ja noh statistiliselt juba puhtsalt see, et sünnitoetaja lihtsalt ruumis viibib, on sünnitused kiiremad, loomulikumad ja kergemad. Seega, milleks üldse põdeda, eks?
Lisaks kohtumiste arvule eelistan ma pere toetama minna juba nende endi koju. Kus saame luua ühise rütmi ja hingamise ning näen, kuidas naise keha ning vaim sünnituse võimsamaks muutumisega toime tulevad. Saam teda rahustada, motiveerida, inspireerida ja luua turvalise ning harmoonilise ruumi tema sisse ja ümber. Ning seejärel viimasel hetkel haiglasse suunduda, et seal ämmaemandate toel lasta beebil sündida.
Kas nii läks? Ei. Kas see oli maailma lõpp? Ei!
Tõsi, esimene pere läks haiglasse varem kui mina oleksin läinud, aga sellest pole midagi. See oli koht, kus sain vastutuse anda täielikult neile, sest see on nende protsess, nende lugu. Ja tagantjärele olen selle üle ainult õnnelik, sest kui oleksin nendega kohtunud varajaste hommikutundide asemele keset ööd, siis poleks ma suutnud olla kummagi pere jaoks olemas sellisel viisil nagu ma seda olin.
Ja no otse loomulikult olime ka mõlema perega jõudnud sünnitusplaanid koostada. Plaanid, mida isegi ei jõudnud ämmaemandatele näidata. Täiesti uus kogemus minu jaoks ja kindlasti see mõjutas mingil määral, kuid mitte drastiliselt.
Kirss tordil oli muidugi beebide koostöö, et ma ilusti mõlemale sünnitusele jõudsin. Ei, see ei tulnud mulle üllatusena, et nad lähestikku sünnivad, sest kuupäevad olid kõrvuti, aga nii viimse detailini õlitatud koostööd ma ka ei osanud oodata.
Nende kuupäevadega on selline huvitav lugu. Alatihti küsitakse, kas mul on seeaeg veel sünnitusi tulemas ja kas ma ikka jõuan just nende omale, aga teate, seda ei saa mitte kunagi garanteerida. Ka siis kui on kuus vaid üks sünnitus, võivad need kattuda, sest see on lausa 5 nädalat, mille sees beebil on "roheline tuli" sündida. Plus enneaegsus ja ülekantus. Loomulikult oli mul pisut ärevust, kas ikka jõuan ja mis siis kui...
Kuid selle koha pealt sain juba koolis väärtusliku tarkusetera, et kui beebi doulat sünnitusele tahab, siis ta ootab ka ära. Ja nii ongi olnud! Beebid on mind ära oodanud kui olen olnud välismaal, tõbine või siis omavahel kenasti järjekorda võtnud, kes sünnib hommikul ja kes õhtul. Imeline!
Ja oh need naised... Need imelised, kõikvõimsad, tugevad, julged naised!
Kumbki sünnitus ei olnud otseselt lust ja lillepidu. Mõlema sünnituse ajal nägin, kuidas naised võtsid kokku kogu oma julguse ja jõu, vaatasid silma enda hirmudele ja läksid sealt läbi. Mis võiks olla veel ilusam?
Nüüd kui ma seda kirjutan, siis saan aru, et tõenäoliselt seetõttu me ei kohtunudki nii palju enne ja läksin nende juurde alles haiglasse. Ja ei olnud isegi toetavat sünnitusplaani. See kõik pidigi olema nii toores, ehe ja "päris elus". Nad said täielikult uuesti sündida, veel võimsamate, veel ilusamate, veel tugevamate naistena läbi oma beebi sünni. Olen tohutult uhke naiste ja nende super tublide abikaasade üle, kes igal sammul toetasid, suudlesid, julgustasid, hoidsid turvalist ruumi - lihtsalt armastasid oma naist nende elu kõige raskemal ent kaunimal katsumusel.
Ja ma usaldan. Täielikult usaldan.
Aitäh, beebid, meeldetuletamast, mis on oluline ja kelle lugu see on.
Comments