Ämmaemand? Naine? Doula? Mees? Beebi? Eesti Vabariik?
Oh kuidas ma kirusin tervele maailmale, kuidas minu esimese lapse sünnitus ära rikuti. Kuidas kõik olid süüdi. Kuidas mina olin ohver. Ja kuidas ma selle kõige eest endale tiitliks musta masenduse sain. Kas see oli seda väärt?
Jah ja ei.
Meil on a-la-ti võimalus valida, kuidas me olukordi näeme. Me saame valida, mis hinnangu, rasvase sildi, sellele külge kleebime. Mina otsustasin enda sünnitust näha jõhkralt ja seetõttu (mitte muidugi ainult) kannatasin pea neli aastat depressiooni all. Ma panin endale ohvrimütsi pähe ja tõmbasin igasugust kannatust endale seetõttu kaela. Ja siis täiega püherdasin selles. Haletsesin end veelgi enam. Ohvrimeelsus aina kasvas ja kasvas. Samamoodi masendus mühinal järgi.
Ja siis nüüd, neli aastat hiljem, minevik on sama, aga suhtumine, see rasvane hinnang, on kardinaalselt muutunud. Sest ma näen, mille jaoks see hea oli.
Ma näen, et see ei juhtunud minuga.
Vaid -
Ma näen, et see juhtus minu jaoks.
Las ma selgitan.
Tänu enda kogemusele on võitleja minu sees veelgi tugevam. Õigus ja ausus säravad veelgi eredamalt. Ma mõistan naisi, kelle sünnitus pole olnud selline nagu oodatud. Ma mõistan naisi, keda on pisendatud. Ma mõistan naisi, keda pole austatud. Ma mõistan naisi, kes pole tundnud end sünnitusel kõikvõimsana. Ma saan aru kui oluline on sünnituseks valmistumine. Mitte ainult perekoolide ja raamatute najal seista, vaid päriselt valmis olla. Seista ilma karkudeta. Ise enda hea ja halvaga sõbraks saada. Ennast tundma õppida ja kõrvuni ära armuda. Ennast väärtustada. Sünni ees aukartust tunda. Oma beebi teekonda austada. Olla kahe jalaga maa peal, 100% kohal, ja ise vastutada.
Esmakohtumisel ütlen ma alati, et doulana ei saa ma pidada sinu lahingut sinu eest.
Ma ei saa sünnitada sinu eest.
Ja ole valmis minuga koos sügavamaks rännakuks iseendasse, mis võib olla kohati päris hirmus, aga samas ka maailmavõimas!
Olen nii palju kohanud seda, et naised eeldavad, et kui võtavad doula, siis nad on kaitstud kõige ja kõigi eest. Ei. Ei ole. Ma ütlen alati ka seda, et mul pole probleemi naise eest seista ja teda vajadusel kaitsta, aga:
1. Siis võib juhtuda, et ei lasta mind ja ehk ka teisi doulasid enam sünnitusmajja (tere, väike Eesti)
2. Mis kasu on sellest naisele? Kui naine ei saa sünnitusel end ja oma beebit kaitsta, siis kuidas peaks ta suutma seda muul ajal, kogu tulevases elus, teha?
..On ta üldse seda kunagi teinud..?
Mina olen kõigest saatja sel teekonnal, mitte giid. Ja kohe kindlasti ei räägi ma siin kohal kõigi maailma doulade eest, vaid ainult iseenda. Ma läksin seda ala õppima just selle taotlusega, et oi kus ma siis kõiki naisi kaitsen ja nende eest seisan. Et nendega ei juhtuks see, mis juhtus minuga. Aga kas selline suhtumine päriselt muudaks maailma? Mingis mõttes võibolla et isegi jah. Saaks terve posu meditsiinitöötajaid vihale ajada ja samas oleks hetkeliselt värsked emmed õnnelikud-hoitud-kaitstud. Kuniks järgmise väljakutseni, kus polegi enam kedagi, kes naise asemel tema eest välja saaks seista. Ja mis siis saab? Usu mind, ega need proovilepanekud tulemata jää. Ma mõnda aega proovisin sellist lähenemist ja lõppude lõpuks ei toonud see kasu ei kellelegi. Pigem hoopis paksu pahandust mulle, pahameelt ämmaemandatele ja ka emade võidurõõm kadus kiiresti, sest päriselu jätkus ja sama moodi ka vanad mustrid - enda eest mitte välja seismise mustrid. Noh see väärtustamise teema.
Ja siis saingi ma aru, et see võõra võitluse võitlemine ei toimi. See pole vastus. Nagu ütleb üks suurepärane kirjanik ja nõustaja Byron Katie: "Sõda kuulub paberile". Ehk kogu töö on vaja enne ära teha. Mistõttu ei kohtu ma ka peredega vaid paar korda enne sünnitust. Minu jaoks pole oluline ainult see, et naine ja beebi kuidagi sünnituse üle elaks ja rahuldava apgarihinde saaks. Vaid see, et naine tunneb end sünnitades kui Jumalanna. Ta on teadlik, mis tema kehaga toimub. Ta tunneb, kuidas sünd on koostöö beebiga. Tal on tugev kontakt oma kehaga ning usaldus ning austus kogu protsessi ees. Ta julgeb täielikult alistuda. Tantsida, karjuda, nutta, naerda, olla alasti, olla haavatav, olla seksikas, olla vägev - olla ürgnaine. Ta on võnkumatu, puutumatu. Ta vastutab ise. Ta sünnitab ise. See on nende lugu. Nende uuestisünd. Kes olen mina, et sellesse sekkuda?
Sünnitus on elumuutev kogemus. Ma ei räägi üldse sellest, et siis maandub siia planeedile tutikas ilmakodanik. Vaid sellest, et see kogemus jääb sinuga elulõpuni. Sa oled peale seda uus inimene. Tuhud ja pressid on vaid hetk elust, kuid mälestus see eest igavene.
On suur vahe, kas sa valmistud sünnituseks või uuesti sündimiseks. Kas sa õpid selgeks sünnitusasendid või hoopis iseenda keha. Kas sa kirjutad sünnitusplaani moepärast, et ah, nagunii ju miski nii ei lähe või sa justkui kirjutaksid võlusõnad paberile - seda ma väärin, selle eest ma seisan ja nii saabki olema. Kas sa näed sünnitust kui paratamatut valu või suurimat naudingut. Kas sa ootad, et sind kaitstakse või väärtustad sa end ise, sõltumata teistest.
Pole mõtet otsida süüdlast. Minevik sellest ei muutu. Hinnangu olukorrale annad sina ise. Kas see on kerge või raske pagas, mida kaasas kanda, ka selle saad sa ise valida. See, kellele annad ohjad, see juhib. Iga ämmaemand, iga arst, iga doula annab sünnitusel endast oma absoluutse parima. Kas see aga sulle sobib, on su enda otsustada. Milline aga oleks elu kui sa teaksid, et saad alati ise valida, ise otsustada, ise vastutada? Mulle tundub see üks pööraselt imeline elu. Lausa fantastiline.
Kunstnik Angel Ganev