Täna varahommikul sain olla omamoodi imelisel sünnitusel - keisrilõike beebit toetamas. Jah, ka keisrilõige võib olla loomulik, ilus ja rahulik! Perekond ise juhtis seda protsessi, naine usaldas oma sisetunnet ja kuigi lugu lõppes siiski erakorralise keisriga, ei mõjunud see šokeerivalt ega laastavalt. Just vastupidi. Perekond sai üle kirjutada oma eelmise erakorralise keisrilõike kogemuse, mis polnud sugugi mitte nii lilleline.
Teadmatus on see, mis hirmutab, Hirm on see, mis teeb sünnituse valulikuks. Valu on see, mis tekitab hirmu. Ja sedasi see nõiaring käima läheb.. Kui ise oma sünnituse protsessi juhtida ja usaldada ennast ja beebit, siis on võimalik luua harmoonia ja tasakaal. Selline harmoonia, et isegi suurimad üllatused või pingelised hetked ei tundugi nii kohutavana ja kõigest on võimalik läbi minna, tunda toetust ja armastust.
See, kui keegi sünnitab operatsioonilaual, ei tähenda, et tema poleks sünnitanud. Et tema poleks vaeva näinud. Või et tema oleks vähem ema, naine, jumalanna. Jah, keisrilõige võib päästa elusid, aga see ei tähenda, et ema ei võiks leinata oma unistust sünnitada loomulikult. See ei tähenda, et oluline on vaid see, et ema ja beebiga kõik korras on. Seal on veel nii palju muud, mida märgata. Nii palju muud, mis on ka oluline. Ja kõige selle taga tõesti on oma võlu - 2 inimhinge, 2 sündi, 2 väge, 2 tervenemist ja 2 lugu. Kindlasti ei pruugi olla see teekond lihtne. Seal taga võib olla meeletus koguses hirmu, pettumust, süütunnet, süüdistamist, kurbust ja viha. Kõik emotsioone korraga. Või üldse mitte midagi. Täielik apaatsus. Vahest ei kao need tunded kunagi. Aga ma südamest loodan, et naised, kes vaatavad oma keisriarmi, siis see tuletab neile meelde, kui tugevad nad on olnud, millise teekonna nad on läbi käinud ja kuidas sellest välja tulnud.
Muidugi ma armastan loomulikku, lausa ekstaatilist sünnitamist, usun, et see on paljude unistus. Aga ka kõrvalkaldeid on võimalik mugavdada, vaadata ilusama nurga alt. Selleks on lihtsalt vaja usaldada, lahti lasta ja armastada. Uskuda sellesse, et keha teab, mida ta teeb ja ka beebi teab, kuidas ta tulla tahab. Ja vahel lihtsalt on nii, et beebi on otsustanud siia maailma tulla operatsioonilaual. Kus on ikka eriti suur publik teda tervitamas. Ka see on okei.
Ja siinkohal sügav tänu ja kummardus meditsiinile, mis tõesti võib olla kõikvõimas ja elupäästev. Õiges kohas ja õigel ajal.
Kunstnik Catie Atkinson.