Kas diastaasi manuaalne sulgemine toimib?

Mu eelmisest diastaasipostitusest on üle kuu aja möödas ja tunnen, et oleks õige aeg mõningane järelkaja teha.


Kui ma sellest oma lehel kirjutasin, ausalt öeldes nii mööda minnes, siis ei osanud ma sellist tähelepanu ja kirjadelaviini oodatagi. Sain üsna pea aru, et:

1. väga paljudel naistel on diastaas

2. väga paljud naised (ka oma ala professionaalid) isegi ei tea, mis asi see diastaas on

3. väga paljud naised ei teadnudki, et just neil see on

4. väga paljudele naistele on öeldud, et see on normaalne ja et midagi ei ole teha.


Sügav ohe.


See tegi mind tohutult õnnetuks. Kui palju on naised endale liiga teinud seda ise teadmata. Püüdnud peale sünnitust klassikalisi kõhulihaseid tehes enda keha jälle endiseks saada, olles ise peale igat trenni tohututes valudes ning süües valuvaigisteid kui tictaci. Või kui solvunud ollakse oma keha peale, et see ei näe enam endine välja ning ei tee koostööd. Miski ei aita. See on ehk küll pisut äärmuslikult öeldud, aga kui palju vaimset ja füüsilist vägivalda on naised enda suunas kasutanud. Justnimelt enda keha suunas. Vaadates peeglisse endale koledaid sõnu öeldes, endast halvasti mõeldes, enda keha varjates.


Ma ei tea kui palju ma olen seda juba öelnud, aga kes jaksab veel korra lugeda, siis kõhubeebi kandmine, sünnitamine ja emaks olemised on vägevad ja elumuutvad kogemused! Otse loomulikult jäävad millestki nii võimsast maha jäljed. Meeldetuletused Si-nu-le, et SUL on anne ja oskus meisterdada uusi ilmakodanikke. Iga venitusarm, pehmem koht, naljaks jälg kõhul või mujal on kui trofee, et sa said sellega hakkama. Pole vahet, kas oli kiire või pikk sünnitus, vaginaalne või keiser - sina ja kõhubeebi kogesite seda tippsündmust parimal võimalikul viisil ning võite täierauaga elulõpuni uhked olla! Jaaa!


Üks tark mees Dr Masaru Emoto avastas, et veekristallid on võimelised oma kuju muutma. Kui veele öelda ilusaid sõnu, lasta kaunist muusikat, seda armastada, siis tekkisid kaunid kristallid. Kuid kui vett sõimata, solvata, alandada, siis kristallid muutusid hägusteks plekkideks. Inimene koosneb umbes 60% ulatuses veest. Kes sa olla tahad? Kaunis ja särav kristall või hägune plekk? Kuidas sa ennast näed ning end kohtled? Kas sa ütleksid samu sõnu enda lapsele või kallimale? See "armasta ennast" jutt kõlab ju täitsa loogiliselt, või mis.


Siinkohal näengi ma nii selgelt seda, et kui naine on tülis oma kehaga, siis ei sulgu eriti kergelt ka diastaas. Miks peakski? Kui ma kellegagi kurjustan, tänitan ning keskendun tema vigadele, siis ei arene ta just kuigi kiiresti. Tõenäoliselt hakkab lausa vastupanu ja pahameelt osutama. Aga kui ma toetan, motiveerin, kiidan ja keskendun heale, siis ka tulemus on palju kiirem. Kus hoian fookust, seda toidan.


Selle kuu aja sees olen ma kohtunud pea 40 naisega, kel on diastaas olnud. Minu juurde on tuldud lausa Soomest ja Rootsist ning olen ise käinud üle Eesti naisi aitamas. Sulgenud diastaase emadel, kellele on omaalaspetsialistid öelnud, et siin ei ole enam midagi teha. Kes on juba kaalunud operatsioonile minekut. Peaaegu, et täielikult löönud käega. See on olnud väga võimas kogemus ning olen siiralt tänulik selle usalduse eest, millega naised mu juurde on tulnud. Eriti hindan ma seda kui minule on jagatud enda raskeid sünnilugusid, juletud olla minu, täiesti võõra, ees haavatavad. See on nii ilus ja ennekõike tervendav naisele endale. Nii tore on teha seda tööd doulana, nähes laiemat pilti. Olla lihtsalt olemas teise naise ja ema jaoks.


Ja no lisaks südamlikele vestlustele ka mõni diastaas sulgeda.


Kindlasti ei ole see hookus-pookus võlutrikk, kus ma lihtsalt tulen ja diastaasi kokku võlun. Raputan pisut haldjatolmu peale ja kõik on korras. Ei, absoluutselt mitte. See on kõva töö, mille naine suures osas ise ära teeb, mina lihtsalt juhendan ja toetan ning kiirendan protsessi, et juba peale ühte kohtumist oleks diastaas mõne sõrme võrra väiksem. Ja see on tavaline, et oleme saanud 4 sõrmelaiuse diastaasi 1-2 peale, aga on olnud ka kordi, kus 1,5 sõrmelaiune diastaas liigub vaid 1 peale või ei liigu üldse. Sellised olukorrad on olnud küll üksikud, aga sedasi võib juhtuda. Ja siinkohal ma näengi seda reeglit, et vaimne ning füüsiline tervenemine käivad käsikäes. Neid kahte ei saa teineteisest eraldada. Nii pea kui naine on tervendanud oma sünnitrauma, läheb ka diastaas lõplikult kokku. Kõik inimesed on erinevad, samuti ka meie kehad ja lood.


Ja see, et ma aitan diastaasil manuaalselt sulguda, ei muud automaatselt naist tugevamaks. Jah, see muudab kõhu kuju ja võib vähendada pingeid või ebamugavustundeid kehas, aga töö ei lõpe sellega. Iseseisvalt tuleb kodus ikka harjutusi edasi teha ning soovi ja võimaluse korral veel kohtuda. Ikka selleks, et kõht saada veel ilusamaks ja tugevamaks. Kehasse rohkem mõnusat energiat voolama ja hakata end veelgi enam armastama.


Lisan siia mõne naise tagasiside, mida on lihtsalt nii hea lugeda ning ehk on inspiratsiooniks ka kellelegi teisele.


“Mu punn-kõht on peaaegu kadunud pärast kohtumist, viimati nägin sellist kõhtu enne rasedaks jäämist! Gertrudi kohta ei ole piisavalt kiidusõnu! Pärast 1h temaga oli hoopis teistsugune hingamine (literally) ja ka diastaas tuntavalt väiksem.” – Kati


“Suur aitäh, jäin väga rahule ja poleks uskunud, et ühe korraga saan omale lootusetuna tunduva kõhu nii palju paremaks!” - Margit


“Aitäh Gertrud! Väga soe, toetav ja asjalik oli. Mul oleks nagu mingisugune uus energialaekake avanenud peale harjutusi ja diastaasi sulgemist. Väga põnev!” - Christina


“Ma olen nüüd umbes nädal aega juba hõljunud meie kohtumise hõngus ja siiani on need emotsioonid ja mõtted minus ekslemas. Ma tahan tänada, kohe südamest, sest ma sain endale nii palju kasulikku! Ka lihtsalt jagamisest.” - Marita


Nii-nii põnev, millised naised ja lood veel ees ootavad! Aaa ja ma olen vahepeal end veel täiendanud. Oh see õppimine ei saa vist kunagi otsa ja see on nii äge! Nüüdsest on mul ka Dr Eva Reichi loodud leebe bioenergeetika võtted, aga sellest juba kunagi teine kord.


Ja nüüd ütle oma kehale midagi ilusat!




©2020 IMELINE OOTUS