Kookonhoolitsus ja uuesti sündimine

Updated: Apr 3, 2019


Kookonhoolitsus - see sõnapaar juba kõlab nii imeliselt. Kuidagi nii soojalt, turvaliselt, pehmelt, hoitult. Ja olles seda just kogenud võin kinnitada, et see tõesti oli kõike seda ja enamgi veel! Nagu ka paljud teised hoolitsused, mida peale sünnitust tehakse, on ka see traditsioonilistest kultuuridest pärit ning lähemalt uurides tuleb välja, et mitmes maailma eri nurgas on sarnast toetust ning tseremooniat naistele tehtud. Kõigil oma põlisrahvatarkustest lähtuval viisil.


Kui naine abiellub, koheldakse teda eriti õrnal ja ülistaval viisil. Teda hoitakse, teenitakse, poputatakse ja pannakse tundma kui maailma kauneimat printsessi. Naine võtab selle kõik avasüli vastu. Ta teab, et see on tema päev ja et ta väärib vaid parimat. Enamasti on tema ümber lausa mitu pruutneitsit ning ka vanemad ja vanavanemad - kõik kogu südamest, tingimusteta, toetamas. See on ju loogiline ja kõigile teada, aga miks me ei kohtle sama moodi (just) sünnitanud naist?

Kes on nii vaimselt kui ka füüsiliselt just maailma raskeima ülesandega hakkama saanud?

Loovutanud oma keha teise inimhinge armastamiseks, toitmiseks ning kasvatamiseks mitte ainult 9 kuuks vaid tegelikult terveks eluks?

Kes on pidanud enda kehast teise inimese ilmale tooma? Selle käigus täielikult ja igaveseks hüvasti jätma oma endise minaga.

Sünnitama mitte ainult beebi vaid ka platsenta, mis seejuures surema peab.

Sündima ise, naisena, emana, armastajana.

Pea ees hüppama täielikku teadmatusse. Mis on nii ilus, põnev ent hirmuäratav ja tundmatu.

Ja lisaks kõigele muule ka astuma täiesti uude suhtesse iseenda, oma päritolupere ning partneriga.


Kujutate ette kui palju seda kõike on? Kas pole lausa iseenesest mõistetav, et selline naine, tehes läbi midagi nii intensiivset ja massiivset, väärib tingimusteta ja eriti suursugust hoolitsust peale sünnitust? Kogu selle sünni-surma, vana-uue, põneva-hirmsa, ilusa-veidra vahel. Nii suurte muutustekeerise vahel. Et keegi, natukenegi, hoiaks kätt, kuulaks tema keha ja hinge, pakuks soojust ja armastust ning tähistaks teda oma uues kehas ning elus.


Just seda ma oleksin vajanud. Nii väga. Minu sündimisest emana on varsti möödas 4 aastat ja terve see aeg on mu hing nutnud selle märkamise ja tunnustamise üle. Et keegi näeks kui traumatiseeriv see kogemus minu jaoks kahjuks oli ning aitaks mul sellest uuesti, turvaliselt, läbi tulla. Ja mitte ainult oma lapse sünnitamisest vaid just sellest, kuidas mina, koos temaga, sündisin.


See, mida ma täna kogesin, on lihtsalt kirjeldamatu. Need tunded, igas rakus, igal tasandil, olid nii võimsad, et praegugi tõusevad ihukarvad püsti.


Kuigi see oli koolitusevormis ja ei saanud kõike teha päris sedasi nagu peaks, siis sellegi poolest oli kogemus võimas ja seda kindlasti seetõttu, et olin nii turvalises ning armastavas naisteringis.


Kookonhoolitsus algas tervendava ayurveda vürtsiteega. Olen sellest ka varem paar sõna kirjutanud ning ise juba korduvalt teinud, aga nii head polnud ma varem saanud! Virsiku magusus, barbarissi hapukas kick, kurkumi kuldne soolasus, nelgi kootav mekk, ingveri tuli ning muskaadi kibedus. Lisaks oli kuldkollases tees veel teisigi vürtse, mis tegid selle joomise eriti soojendavaks ja hõrguks.





Seejärel oli aeg minna kuuma vanni, kus hõljusid taimepadjakesed, mis olid vee kaunilt ära värvinud ning õhku paisanud pehme lõhnapilve. Vesi oli tõesti kuum ent esialgu isegi pisut ehmatav. Kui olin sellega ära harjunud tundsin, kuidas keha täielikult lõdvestus taimede rüppe, Natali ja Triinu pehmete käte vahele. Ma ei tea, mis see täpsemalt oli - taimede eeterlikud õlid, küünlad, muusika, enda eest hoolitseda laskmine, aga ma kogesin seda vannitamist nagu midagi, mida poleks kunagi varem kogenud ent samas oli äratundmine suur. Olin jõudnud kohta, kus polnud ühtegi mure, kõige eest on hoolt kantud, ma olen armastatud ning mul on nii hea ja turvaline olla. Sain aru, et midagi sarnast tunneb beebi emaüsas. Ja et ka mina tunnen seda nüüd, täiskasvanuna, uuesti.





Protsess oli täiega käima läinud ja sain aru, et ma mitte ainult ei tervenda oma lapse sünnikogemust vaid ka ise enda oma.


Triinu kuivatas mu võõrana tunduva keha ära ning me suundusime kookonisse. Mind õlitati üleni ära ja mässiti tugevasti linade sisse. 9 kangakihti katsid mu keha, iga üks esindamas ühte raseduskuud. Olin nagu liblikas soojas kookonis. Seejärel hakkas ta mu keha veelgi enam lõdvestama. Selleks tõstis ja kiigutas mind pika kangaga ning siis tegi tugeva sõlme. Sedasi 7 korda järjest, pealaest jalatallani, hoolega ja hellalt peatudes igal kehaosal.





Alguses oli see väga mõnus, aga mida enam jõudis Triinu alla poole, puusad, reied, sääred.. Seda intensiivsemaks see läks. Näiliselt polnud mul ju midagi viga. Olin mõnusalt sisse mähitud, masseeritud, õlitatud, kiigutatud. Kuid selle ärevuse ning kuumuse keskel sain aru, et nüüd on see koht, mil saan uuesti sündida. Ma ei osanud seda oodata ja ma ju tean, et sünd võib olla hirmus, ebamugav ja väga, väga intensiivne. Ma lausa tahtsin karjuda, et ta mind vabastaks sellest kookonist, et ma saaksin põgeneda. Tundsin, et muutus on kohe-kohe tulemas ja kas ma ikka olen selleks valmis?

Hingasin.

Hingasin veelkord.

Veel sügavamalt.

Veel rahustavamalt.

Andsin kehale märku, et see on turvaline, südimine on turvaline.

Ja ma sündisin.


Ma ei tea endiselt, kas mu keha läks tagasi hetke, mil ise veerandsada aastat tagasi sündisin või elasin uuesti läbi oma lapse sünnitamist, aga see protsess oli võimas! Ning tegelikult kestab veel praegugi.


Minul oli selline kogemus, äärmiselt vajalik ning eriline. Aga igal naisel on see erinev. Vastavalt tema loole, kogemustele ning taotlusele. Kookonhoolitsuse eesmärgiks on tähistada uut algust, seda pehmemaks muuta. Anda naisele puhkust ning hoida teda kui vastsündinut. Sellel on palju füüsilist, mida kookon toetab - vaagen, diastaas, seedehäired, rinnapiimamured ja nii edasi, aga ennekõike siiski vaimne pool. Et naine tunneks end armastatuna. Et teda kuulatakse pühendunult, tema eest hoolitsetakse, tema keha tunneks jälle õrna puudutust, mõistvat puudutust. Kehal on võimalus turvaliselt lahti lasta sünnitusel saadud trauma. Isegi juhul kui see oli juba aastakümneid tagasi.


©2020 IMELINE OOTUS