Kookonhoolitsus - sünnitusjärgne ema pühitsemine

Updated: Dec 30, 2021

Ma tunnen, et pelgalt sõna "kookonhoolitsus" ei ole võimeline endas edasi andma seda energiat, mida ta tegelikult peidab. See on rohkem nagu värske ema õnnistamine, tema pühitsemine. Tseremoniaalne uude etappi saatmine. Pühadust ja väge täis rituaalid, et naine saaks end tunda nii erilisena, hoituna, armastatuna, kui ta tegelikult seda ka on.


Mõnus meeldetuletus, et hei, Sina ka sündisid. Sina, ka, oled oluline.


Kui ma ise kookonhoolitsust mõned aastad tagasi õppisin ja kogesin, siis kirjutasin sellest siin.


Iga kord, kui mul on olnud au mõnele naisele neid erinevaid paitusi pakkuda, on mul tunne, nagu oleksin sisenenud kuhugi eriti iidsesse püharuumi. Justkui nagu oleksid meiega koos ka kõik need naised, kes enne teda on tulnud. Kelle vägi, tarkused ja hoolitsevad pilgud pealaest jalatallani seda just sünnitanud naist, just sündinud ema, armastuses katavad. Mul on tunne nagu me kõik tunnistame ja tunnustame tänapäeva multifunktsionaalse supernaise otsust võtta omale aega. Lasta end hellitada. Enda eest hoolitseda. Võtta vastu tingimusteta armastus.


Me kõik koos plaksutame talle.


Enne naise juurde minemist palun ma tal alati kodustele teada anda, et see on tema päev. Ta ei pea koristama, süüa tegema, lastega tegelema. Ta lihtsalt on. Mõnusalt kohustusetavabalt iseendana.


Samuti palun ma naisel kappi varuda oma lemmikud ampsud, mida päeva jooksul hoolitsuste vahepeal süüa.


Ja kui ma ta juurde jõuan, meeldib mulle lilli kaasa tuua. Ise aasalt korjata või siis hoolikalt poeletilt ükshaaval valida. Nii nagu iga lill on ka iga naine oma nägu. Absoluutselt täiuslik. Fantastiline, kirev, ainulaadne.





Uksest sisse astudes me kõigepealt tuleme kohale. Päriselt päris kohale. Jutustame naiselikkusest, emadusest, sünnitusest. Elu ilust ja valust. Magusatest salasoovidest ja suurte silmadega hirmudest. Samal ajal soojendades vürtse tee jaoks. Ma kuulan ja hoian ruumi. Jaatan ning normaliseerin. Kui vaja, siis lohutan. Luban olla.





Kui toas hakkab juba meelitavalt lendlema magus lõhn vürtsiteest, toon valiku erinevaid ravimtaimi. Nii metsast kui ka põllult. Ning kui naisel on enda korjatud õisi, siis muidugi võtame ka need seltsi. Nendel väge täis taimedel Eestimaa loodusest on väga oluline roll kookonhoolitsuses. Kui naine on omale tunde järgi taimed välja valinud, siis sätib ta need kangatükikestele, tehes imekauneid mandalaid. Koos taimedega peidab ta sinna sisse ka oma soovid ja taotlused. Mis on see, mis teda kannab? Mis toetab? Mis väestab? Mida ta enda ellu juurde kutsub? Kõik need südamesoovid põimime tugevasti kotikeste sisse ja paneme keema, äratades ülesse taimeväe, mis hiljem vannis olles ümber naise voolab ning pehmelt hellitama asub.





Jutud räägitud, esimene tass teed joodud ja taimekotikesed podisemas suundun ma naisega järgmise etapi juurde - leebe bioenergeetika. See on midagi, mida traditsioonilises kookonhoolitsuses ei ole olnud, aga mulle tundub, et see sobib sinna valatult. Kuna kookoni mõte on naise keha uuesti ühendada ja sulgeda, siis sama teeb ka bioenergeetiline tasakaalustamine. Lihtsalt teisel tasandil. Energeetiliselt koondab ja toob tagasi keskmesse, oma teljele. Aitab energial pehmelt minna voolama takistusteta ning sõlmib lahti pusad, mis ehk sünnitusel tekkinud on. See on see sama mõnus tunne, kui pika päeva lõpuks saad seljast visata soonivad riided ja mõnusa ohkega voodisse sulada. Siidine, pehme ja vaba. Päris sina ise.