• Gertrud

Kookonhoolitsus - sünnitusjärgne ema pühitsemine

Ma tunnen, et pelgalt sõna "kookonhoolitsus" ei ole võimeline endas edasi andma seda energiat, mida ta tegelikult peidab. See on rohkem nagu värske ema õnnistamine, tema pühitsemine. Tseremoniaalne uude etappi saatmine. Pühadust ja väge täis rituaalid, et naine saaks end tunda nii erilisena, hoituna, armastatuna, kui ta tegelikult seda ka on.


Mõnus meeldetuletus, et hei, Sina ka sündisid. Sina, ka, oled oluline.


Kui ma ise kookonhoolitsust mõned aastad tagasi õppisin ja kogesin, siis kirjutasin sellest siin.


Iga kord, kui mul on olnud au mõnele naisele neid erinevaid paitusi pakkuda, on mul tunne, nagu oleksin sisenenud kuhugi eriti iidsesse püharuumi. Justkui nagu oleksid meiega koos ka kõik need naised, kes enne teda on tulnud. Kelle vägi, tarkused ja hoolitsevad pilgud pealaest jalatallani seda just sünnitanud naist, just sündinud ema, armastuses katavad. Mul on tunne nagu me kõik tunnistame ja tunnustame tänapäeva multifunktsionaalse supernaise otsust võtta omale aega. Lasta end hellitada. Enda eest hoolitseda. Võtta vastu tingimusteta armastus.


Me kõik koos plaksutame talle.


Enne naise juurde minemist palun ma tal alati kodustele teada anda, et see on tema päev. Ta ei pea koristama, süüa tegema, lastega tegelema. Ta lihtsalt on. Mõnusalt kohustusetavabalt iseendana.


Samuti palun ma naisel kappi varuda oma lemmikud ampsud, mida päeva jooksul hoolitsuste vahepeal süüa.


Ja kui ma ta juurde jõuan, meeldib mulle lilli kaasa tuua. Ise aasalt korjata või siis hoolikalt poeletilt ükshaaval valida. Nii nagu iga lill on ka iga naine oma nägu. Absoluutselt täiuslik. Fantastiline, kirev, ainulaadne.





Uksest sisse astudes me kõigepealt tuleme kohale. Päriselt päris kohale. Jutustame naiselikkusest, emadusest, sünnitusest. Elu ilust ja valust. Magusatest salasoovidest ja suurte silmadega hirmudest. Samal ajal soojendades vürtse tee jaoks. Ma kuulan ja hoian ruumi. Jaatan ning normaliseerin. Kui vaja, siis lohutan. Luban olla.





Kui toas hakkab juba meelitavalt lendlema magus lõhn vürtsiteest, toon valiku erinevaid ravimtaimi. Nii metsast kui ka põllult. Ning kui naisel on enda korjatud õisi, siis muidugi võtame ka need seltsi. Nendel väge täis taimedel Eestimaa loodusest on väga oluline roll kookonhoolitsuses. Kui naine on omale tunde järgi taimed välja valinud, siis sätib ta need kangatükikestele, tehes imekauneid mandalaid. Koos taimedega peidab ta sinna sisse ka oma soovid ja taotlused. Mis on see, mis teda kannab? Mis toetab? Mis väestab? Mida ta enda ellu juurde kutsub? Kõik need südamesoovid põimime tugevasti kotikeste sisse ja paneme keema, äratades ülesse taimeväe, mis hiljem vannis olles ümber naise voolab ning pehmelt hellitama asub.





Jutud räägitud, esimene tass teed joodud ja taimekotikesed podisemas suundun ma naisega järgmise etapi juurde - leebe bioenergeetika. See on midagi, mida traditsioonilises kookonhoolitsuses ei ole olnud, aga mulle tundub, et see sobib sinna valatult. Kuna kookoni mõte on naise keha uuesti ühendada ja sulgeda, siis sama teeb ka bioenergeetiline tasakaalustamine. Lihtsalt teisel tasandil. Energeetiliselt koondab ja toob tagasi keskmesse, oma teljele. Aitab energial pehmelt minna voolama takistusteta ning sõlmib lahti pusad, mis ehk sünnitusel tekkinud on. See on see sama mõnus tunne, kui pika päeva lõpuks saad seljast visata soonivad riided ja mõnusa ohkega voodisse sulada. Siidine, pehme ja vaba. Päris sina ise.





Tunnid on möödunud ja naine on üleni sisenenud oma võlumaailma. Selleks hetkeks on argipäev täielikult ununenud ja süda veelgi enam avanenud. On aeg minna kuuma vanni, kus ravimtaimede kallistuseta ei jää ükski kehaosa.





See osa on minu jaoks nii maagiline. Ma ei tea, kas asi on vees, mida ma nii väga jumaldan. Või nendes ravimtaimedes, mille väge on tunda nii õhus kui ka nahal. Või on asi hoopis naises. Selles samas naises, kes on harjunud kõigi teiste eest hoolitsema. Aga kes nüüd on end ise minu käte vahele usaldanud. Lubades enda eest hoolitseda. End nii minul kui ka veel kui ka taimedel paitada ning kanda.





Kuum vesi avab uksed taimedele, et nad saaksid veelgi sügavamal kehatasandil toimetada. Ning endaga kaasa viia kõik need ennist lausutud soovid ja taotlused. Ühtegi maha jätmata. Ja vürtsitees kümmelnud aprikoosid tuletavad meelde, kui magus see elu tegelikult on. Kui me küsime, lubame ja vastu võtame.





Nüüd kui terve keha, oma täies sünnitusjärgses hiilguses kõikide pehmete kohtade, venitusarmide ja uute ilmetega, on toidetud, suundume viimase osa juurde - kookonisse.

Olles naise 9 lina sisse mässinud, sümboliseerides üheksat raseduskuud, paitan ma terva ta keha üle sooja õliga. Viies kuumust veelgi sügavamale.





Kõht, see imeline pesa, mis pea 10 kuud endas teist elu kandis ja kasvatas. Sellele pööran ma eriti palju tähelepanu hellalt mudides ja suunates organeid tagasi nende õigetele kohtadele.


Andes märku, et on aeg lõdvestuda, töö on tehtud.

Andes märku, et võib enda üle uhkust tunda.

Andes märku, kui täiuslik ta on just sellisena.





Kui terve keha on kaetud sooja õliga, sätin ma naise tervenisti kookonisse, jättes välja vaid näo. Ma olen jaotanud ta keha seitsmeks osaks - pea, õlad, rindkere, puusad, põlved ning jalatallad. Alustades peast tõstan ma selle hellalt rebozo abil maapinnast kõrgemale ning kiigutan masseerivalt. Loksutan lahti ja loksutan paika.





Peale mõnusat kiigutamist asun ma sulgemise juurde. Andes kehale märku, et on aeg täielikult lõpetada eelmine etapp ning liikuda tervikuna järgmisesse. Sulen vana, teen ruumi uuele.


Kiigutan, sulgen, vabastan pea.

Kiigutan, sulgen, vabastan õlad.

Kiigutan, sulgen, vabastan rindkere.

Kiigutan, sulgen, vabastan puusad.

Kiigutan, sulgen, vabastan põlved.

Kiigutan, sulgen, vabastan jalatallad.








Ja voilà. Liblikas on valmis kookonist välja lendama.

Absoluutselt kõik meeled, kõik tasandid, on hellitatud ja hoitud. Ükski koht ei jäänud tähelepanuta.


On sündinud uus naine.

Teretulemast!

Sa oled täiuslik!




Fotograaf Hanna Bender.

120 views0 comments