Kuidas sünnitusel kontrollida oma keha?

Updated: Nov 18, 2018


Mind on kummitama jäänud lause, mille üks "mu rase" mulle hiljaaegu ütles - "Mul on vaja õppida oma keha kontrollima sünnituse jaoks.".

Päris loogiline lähenemine tegelikult ja usun, et paljud rasedad sünnitusele just sedasi lähevad. Mõttega, et pean oskama avaneda, pean oskama hingata ja pean oskama pressida. Kui ma ütlen sulle praegu, et mine kohe pissile, siis kas see õnnestuks sul? Või hakka otsekohe südamest nutma ja seejärel naerma. Või et ava oma emakakaela 2cm. Olen üsna kindel, et sedasi käsu peale see sul ei õnnestuks. Miks peaks siis sünnitusel?


Nii põies, pärasooles, pisaratekanalis kui ka kõris on sfinkter ehk sulgurlihas, mis nagu nimigi ütleb sulgeb ja avab tee. Ka emakakaelal on täpselt samasugused omadused nagu neil sfinkteritel. See ei allu käskudele nagu käsu peale nutmine. See on häbelik ja vajab privaatsust nagu wc-s käimine.

See lõdvestub ja avaneb vaid turvalises keskkonnas (oksütotsiin) ning ohu puhul (adrenaliin) võib sootuks sulguda.

Ning ka naer lõdvestab seda ning tuimestab valu nagu väikesed lapsed ikka kilkavad: "Appi-appi, ära aja mind naerma, piss tuleb püksi!" Mis tähendab siis omakorda seda, et me ei saa sundida oma keha sünnitama. See on võimas protsess, mida pole võimalik kontrollida, kuid mida on võimalik suunata. Luua kas meeldiv ja turvaline kogemus või hirmus ja valulik. Peavalu puhul ei ole võimalik kamandada keha mitte valutama. Aga on võimalik analüüsida, miks mu pea valutab, mida mu keha mulle praegu öelda üritab? Ja mida ma saan ise teha, et kaasa aidata valu leevendamisele? Kõigepealt saan ma selle tunde vastu võtta, mitte seda eitada, sest see on sõna otseses mõttes osa minust, minu enda loodud, minu enda sees. Seejärel kui ma seda enam ei ignoreeri, alla ei suru või sellele vastu ei võitle saan ma sellega midagi peale hakata. Siis on lõppenud võitlus ja alanud tervenemisprotsess. Sest lõppude lõpuks on see ju võitlus iseendaga, kus ei ole ei võitjaid ega kaotajaid. Ning kui see tunne on omaks võetud, sellega sõbraks saadud, on võimalik sellega midagi ette võtta - kinni hoida või lahti lasta. Lahti laskmiseks lõdvestada terve oma keha, eriti just valu koht ja sügavalt hingata. Iga sisse hingamisega oma tähelepanu täielikult enda kehasse tuua ning väljahingates end täielikult maandada. Maandada ehk kujutada / tunnetada, kuidas põimud läbi jalgade Maaga üheks ja saadad endast ära kõik, mida enam ei vaja ja võtad vastu selle, mis sind parasjagu toetab. Ja üsna pea ongi negatiivsed tunded või aistingud kehast läinud. Ja pole vist vaja öeldagi, et täpselt sama käib sünnituse kohta. Ei saa käskida keha kiiresti ja valutult sünnitama. Olles pinges ja teadmatuses võitled oma keha võime ja beebi tahte vastu sündida. Kuid kui tuled täielikult kohale endasse, lainete (tuhude) keskele, lõdvestud nende vahel ja hingad sügavalt ja usaldad, et lained kannavad sind kergusega ja turvaliselt kohe tagasi kaldale, siis just nii lähebki.


Ehk et me ei saa alati kontrollida oma keha, kuid me saame kontrollida oma mõtlemist, suhtumist ja hingamist. Ma ei mõistnud kunagi hingamise tähtsust ja sügavust nii hästi kui teen seda nüüd. Meie enda hingamine kas seob meid ise endaga või kaugendab. See on üks vägev värk!


Kunstnik Merakilabbe

0 views

©2020 IMELINE OOTUS