Mida mitte sünnitusel teha?


Olen jaganud soovitusi ja ideid, mida teha juba raseduse ajal, et end valmistada loomulikuks ja pehmeks sünnituseks. Kuidas end ise toetada ja mis on see, mis päriselt loeb. Kuid vahelduseks on põnev läheneda teisiti - teha list tegevustest, mida sünnitusel mitte teha. (List vesnis päris pikaks ja tegelikult on nii palju, mida siia veel lisada tahaks)


Esimese tuhu peale kohe võimlema hakkamine. Vahel on naistel arusaam, et "loomulik aktiivsünnitus" tähendab seda, et terve sünnituse ajal tuleb aktiivselt ringi liikuda ja igast trikke teha. Tegelikkuses tasuks aga sünnituse ajal oma jõuvarusid maksimaalselt hoida. Sünnitamine on intensiivne ja aeganõudev protsess ning selle ajal tasuks olla nö säästurežiimil. Ma ei mõtle selle all, et terve sünnituse pikali voodis olla, vaid seda, et nii kaua, kui võimalik, lihtsalt puhata. Isegi magada, kui võimalik, sest siis on meie ajukoor välja lülitatud ja aktiveerub ürgaju, et kehas saaksid toimuda loomulikud protsessid.

Kogu liikumine - tantsimine, jalutamine, seksimine ja muu tore tasuks ära teha eelneva 9 kuu vältel. See suurendab meie võhma, hoiab lihaseid toonuses ja õpetab kohalolu, nautimist ja lõdvestumist. Lisaks tekitab vaagnasse ruumi, et kõhubeebi saaks õige asendi valida ja kenasti laskuda.

Voodist tasuks välja tulla siis kui tunned, et tuhud lähevad juba nii intensiivseks, et keha vajab liikumist. Kuid jälle - jälgi, et ei väsitaks end nii ära, et pärast enam pressida ei jaksaks ja kõige olulisem - usalda ja kuula oma keha ja kõhubeebit. Liikumine sünnituse ajal teeb igal juhul head, aga tunneta oma piiri.


Ise tuhudevahelist aega märkida. Tean kui põnev see on, kui saadakse aru, et sünnitus ongi peale hakanud ja saab hakata tuhusid ülesse märkima. Tegelikult see aga ei lase naisel lõdvestuda ja olla täielikult sees sünnitusprotsessis. Kui see ikka ei anna rahu, siis las teeb seda mees või sünnitoetaja. Ja tegelikult ei anna see teadmine just kuigi palju juurde, eriti sünnituse algfaasis. Saab jälle harjutada kohalolu, usaldamist ja täielikult protsessi sees olemist.


Pidev kella vaatamine. Kella jälgimine võib tekitada stressi ja ei toeta sünnituse loomulikku kulgu. See võib tekitada ootusi ja pettumust. Sünnitusel on "ajal" hoopis teine mõiste. See võib lennata kui ka venida. Ja mis vahet sel tegelikult on? Üks asi on kindel, sünnitus lõppeb beebi siia ilma tulekuga igal juhul.


Liiga vara haiglasse minna. Kuna sünnitus on suuresti just emotsionaalne protsess, siis naine avaneb kõige edukamalt just endale kõige turvalisemas kohas, milleks on tihtipeale oma kodu. Mida varem minna haiglasse, seda suurem tõenäosus on sünnitegevust aeglustada või koguni peatada. Kodustes tingimustes avaneb naine kiiremini ja pehmemalt.


Aktiveerida oma ajukoort. Ajukoor on evolutsiooni käigus arenenud uuem aju osa, mida kasutame rääkimisel, mõtlemisel ja mis juhib meie igapäevast tegevust. Mis nii öelda tegi ahvist inimese.

Sünnituse ajal meil ratsionaalsest mõtlemisest tolku pole, see lausa takistab sünnituse loomulikku protsessi ja ürgaju (sünnituse oluline aju osa) tööd. Ajukoore muudab aktiivseks ere valgus, valjud helid, muretsemine, mõtlemine ja teistega suhtlemine. Ehk kõik, mis sunnib naist viima tähelepanu enda seest ja sünnituselt mujale.


Kinnisideede küüsis olemine. On oluline visualiseerida oma unistuste sünnitust ja teha endast kõikolenev, et see ka juhtuks, aga tuleb ruumi jätta ka üllatusteks. Sest nagu ma korduvalt olen maininud, siis sünnitust ei ole võimalik kontrollida. Mida enam me oleme kinni mõnes kujutelmas, seda suurem on pettumus, kui asjad ei lähe päris nii nagu olime lootnud.

Ehk et ennast säästa, siis unista, unista täiega, aga ka usalda, et kõik juhtub parimal võimalikul viisil nii sinu kui ka beebi huvides.


Minna sünnitusele suhtumisega: "Küll kõik läheb nii nagu minema peab.". Sünnitamine on midagi, milleks tasuks teadlikult valmistuda. Minna tagasi oma juurte juurde ja iseenda keskmesse.

Vanasti selline suhtumine pädes, sest inimestel ei jäänudki midagi muud üle kui iseenda sisetunnet usaldada. Oldi rohkem kontaktis nii oma beebi ja kehaga, kui ka loodusega. Ning juba lapsest saadik viibiti sünnitustel ning nähti seda loomulikku protsessi ja naise väge oma laps ise siia ilma tuua. Naised toetasid teine-teist ja teadmisi raseduse, sünnituse ja emaks olemise kohta jagati edasi põlvest põlve.

Nüüd oleme me kahjuks kaugenenud oma esivanemate tarkusest ja loodusest ning on vaja seda kõike uuesti meelde tuletada. Lisaks muidugi filmitööstus ja sotsiaalmeedia, mis on meie alateadvusesse ohtralt valeinfot ja hirme külvanud.

Õpi end tundma, haruta lahti mustreid ja lase minna hirmudel.


Võrrelda end teistega. Eriti tüüpiline on uskumus, et kui mu emal olid rasked sünnitused, siis kindlasti ei oska ka mina sünnitada. Tõsi, mõningad seosed võivad generatsioonidega edasi kanduda, kuid selliseid juhuseid on pigem vähe ja on seotud rohkem lapsega kui ema võimega sünnitada. Iga rasedus ja sünnitus on erakordne, eriline ja kordumatu. Usalda oma protsessi, too oma tähelepanu teiste pealt enda sisse.


Anda vastutus meditsiinipersonalile. See on sinu sünnitus, sinu ja su beebi kogemus ja teie koos kujundate seda kogemust. Imelised ämmaemandad on seal, et toetada seda loomulikku protsessi ja alles tulisel vajadusel ka sekkuda. Nii pea, kui annad vastutuse käest ära, ei ole see enam sinu protsess ja juhtuda võib kõike. Sina tead kõige paremini, kuidas sünnitada oma beebit. Sinus endas on meeletu jõud ja ka lapsel oskus ja tahe sündida.


Sünnituse ajal mitte süüa ega juua. Nagu eelpool juba mainitud, siis sünnitamine on intensiivne protsess, kus vajavad nii ema kui ka beebi palju energiat. Energiat, mida me saame magades, süües ja juues. Vahel võib olla olukord, et iiveldab või polegi erilist isu, aga sellegi poolest on pikema sünnituse puhul oluline kasvõi lonksu haaval juua värsket mahla või nosida paar pähklit või süüa mõni puuvili. Mis iganes parasjagu natukenegi isutab.


Olla selili. Kuigi enamik filmides ja naiste poolt jutustatud lugudes ollakse selili, siis tegelikult on just sellel asendil kõige enam miinuseid.

Selili olles on kinni surutud veen, läbi mille saab kõhubeebi kõik vajalikud toitained ja hapniku. Lisaks sellele peab ta sünnituskanalist väljumiseks "ronima" mäest ülesse ja ka gravitatsioon ei saa kuidagi kaasa aidata. Selili olles ei saa sabakont eest liikuda, mistõttu võib naine kaotada kuni kolmandiku oma vaagna mahust. Samas pole ka lahkliha passiivne ja lõdvestunud ning võivad kergemini tekkida rebendid. Ja selili olles võib naise alateadvus saada signaali, et ta on abitu ning vajab päästmist.


End tagasi hoida ja kontrollida. Sünnitus on nii loomulik ja võimas protsess, kus tasuks lihtsalt täies usalduses selle kõigega kaasa minna. Ei ole vaja muretseda selle üle, milline välja näed, ega naabreid ülesse ei aja või mis vedelikke kuskilt tilgub. See kõik on loomulik ja võimas ning tagasi hoidmine, enda kehas häbi tundmine, takistab vaid lõdvestuda, avaneda ja beebil tulla. Alistu täielikult sellele ürgnaisele oma sees ja koge võimast sünnitust ja lahti laskmist igal tasandil.


Beebidega koheselet mõõta, kaaluda ja riietada. Nii tore, beebi ongi sündinud ja hullult tahaks teada neid ilunumbreid! Usu mind, paari tunni jooksul ei muutu ta pikkus ja kaal, mõõtmisi võib teha ka vahetult enne sünnitustoast lahkumist.

Ja ka kohene pesemine, riietamine ja mähkimine ei ole üldse nii vajalikud kui võiks tunduda. Lootevõie kaitseb beebi õrna nahka ja just praegu vajab ta erilist nahk-naha kontakti oma emaga. Ilma segavate vahekihtideta. Paljusid protseduure saab teha ka isa või ema süles, sekkumata nendesse erilistesse hetkedesse. Nautige, kohanege, nuusutage, musitage, kallistage - lihtsalt salvestage iga oma keharakuga neid erilisi hetki.


Kohe lõigata läbi nabanöör. Läbi nabaväädi on beebi saanud kogu senise elu vältel kõik toitained ning hapniku. Platsenta on see, mis on kõhubeebit hoidnud ja kasvatnud kõik need 9 kuud.

Peale sündi ei hakka vastsündinu otsekohe täie kopsuga hingama, vaid teeb seda järk-järgult, sest seni kasutamata organ teeb talle haiget. Beebi saab veel läbi nabaväädi tuleva vere hapnikku ja see aitab tal kohaneda läbi nina, suu ja kopsude hingamisel. Sündides on 1/3 beebile kuuluvast verest veel platsentas ning alles tema poole teel. Hilisel nabaväädi läbilõikamisel saab beebi kuni 60% rohkem vererakke, nii palju rauda, et sellest jagub tervelt esimeseks eluaastaks ja valgeid vereliblesid, mis hoiavad ära infektsioone. Lisaks saab vastsündinu antikehasid ning tüvirakke, mis aitavad parandada sünnitusel tekkinud mikrokahjustusi. Need tüvirakud pääsevad isegi ajurakkudeni ja ka kõige väiksemate närvisüsteemi rakkudeni, et asendada võimaliku kahjustusega rakud.


Ära visata oma platsenta. Misasja, mida selle elutu organiga siis veel peale hakata?!

Juba ammustel aegadel, traditsioonilistes ühiskondades, oldi teadlikud platsenta väest ja sellesse suhtuti kui millessegi pühasse. Seda kasutati ravimina ja ka vanad eestlased on selle austusega maha matnud.

Platsentat ei nimetata ilmaasjata elupuuks - sellel on naise biospetsiifilised omadused. See sisaldab lugematul hulgal kasulikke vitamiine, mineraale ja hormoone, millest igal ühel on omad erilised omadused. Muuhulgas kiirendab platsenta tarbimine sünnitusest taastumist, vähendab sünnitusjärgse verejooksu risiki, tasakaalustab hormonaalset taset, toetab imetamist, annab energiat, tugevdab immuunsust ja aitab ära hoida sünnitusjärgset depressiooni. Oh ja nii palju imelisi asju veel!


Loomulikult on see kõik siin minu isiklik kogemus ja arvamus ja kõigile ei pruugi selline lähenemine üldse sobida. Ja ennekõike käib see kõik loomuliku, riskivaba, sünnituse kohta. Leia enda tõde ja usalda ennekõike iseennast!






0 views

©2020 IMELINE OOTUS