Üks mu viimaseid sünnitusi oli seni kõige enam proovile panev, kõige pikem, kõige intensiivsem, kõige kirjum ja kõige õpetlikum. Sünnitus, kus tõesti oli kõike - nuttu, naeru, tantsimist, tagasilööke, läbimurdmist, usaldamist ja usaldamatust.
See oli pere esimene beebi ja ma sain nendele sellel teekonnal saatjaks olla päris pikalt. Kohtusime tihti ja palju. Rääkisime rasedusest, sünnitamisest ja beebidest - kõigest, millest õpikud räägivad, aga kõige enam sellest, mida kuskilt lugeda ei saa - naise väestamisest. Kasvatades temas teadmist, et ta saab olla kõige parem milleski, mida ta ealeski varem kogenud ei ole. Et just tema teab kõige paremini, kuidas siia maailma tuua oma last, mis asend sünnitusel võtta, kuidas hingata, kuidas liikuda ning mis kõige tähtsam - kuidas beebi end tunneb.
Kohe sünnitusmajja jõudes pandi naise sisetunne proovile. Kas beebi ikka tunneb end hästi? Naine tunneb üht ent aparaat näitab midagi muud. Tulevane ema jäi endale kindlaks, et kõhubeebiga on kõik korras ning peatselt kinnitas seda ka ktg. (vahel võib juhtuda, et ktg salvestab hoopis ema südametööd, mitte beebi oma. selleks tuleb lihtsalt asukohta muuta ja käega ktg-d paigal hoida)
Kuid proovilepanekud ei lõppenud seal. Oh ei, sealt see kõik alles algas. 3 unetundi ja 3 ämmaemandat hiljem olime endiselt samas seisus, emakakaela viimased sentimeetrid lihtsalt ei tulnud ja ei tulnud. Üldiselt tean kohe, et selle taga on mõni naise hirm, mis ei luba tal beebist lahti lasta. Midagi, mis on jäänud tegemata või ütlemata. See kord aga nii ei olnud. "Probleem" oli hoopis selles, et beebi oli tagumises teisendis. Probleem on seetõttu jutumärkides, et tegelikult on tuharseis, tagumine teisend ja teised asendid lihtsalt mitmed varjundid normaalsusest. Mõni beebi lihtsalt tahab tulla teises asendis ja see ei tähenda automaatselt, et midagi oleks valesti või et peaks keisrile minema.
Naist käidi tunde kummitamas keisrilõike jutuga. Mis võib mõnel juhul olla täiesti okei ja möödapääsmatu, aga see ei olnud üks nendest kordadest. Emal oli tugev teadmine ja tahe, et ta saab sellega hakkama, ta sünnitab oma lapse ise.
Tuhud, mille kiirest möödumisest naine alguses unistas, olid nüüd kui kaua oodatud kingitused. Sest teadsime, et iga tuhu, mida võimsam - seda parem, toob beebit meile ligemale ja on hädavajalik. Unistasime tihedatest ja tugevatest lainetest, pidasime läbirääkimisi kõhubeebiga ja andsime endast 110%, et kogu protsessi intensiivsemaks muuta. Sest tagumises teisendis beebil võib olla keerulisem tulla ja ta vajab kogu abi, mida talle pakkuda saame.
Teadsime, et nüüd on meie kõigi viimane võimalus. Meil on tund aega aega ning kui endiselt pole täisavatust, siis on aeg minna keisrile. Keisrile, mida olime niigi juba pikalt edasi lükanud.
Tegime kõike, mis tõstaksid oksütotsiini, et oleksid tõhusad lained ning võtsime järjekindlalt poose, mis aitavad beebil just sellises asendis sündida. Ja samas, sõlmisime ka rahu mõttega, et võibolla on vaja minna keisrile. Kui midagi väga karta ja olla sellest hirmust juhitud, siis suure tõenäosusega just see juhtubki. Lasime lahti keisrihirmu.
Saabus taaskord arst ja ime oligi juhtunud - 10cm! Täisavatus!
Läks veel mõni aeg mööda ja sündiski äärmiselt rahuloleva ilmega beebi, tagumises teisendis, roosa ja õnnelik. See oli olnud tema plaan terve see aeg.
Ehk siis long story short, kui olla põhjalikult ettevalmistunud ning kui on terve armee, kes sinusse usub ja mis kõige olulisem - kui sa ise endasse usud, siis on kõik võimalik! Sünnitus ongi elu üks suurimaid katsumusi, hirmudest ja teadmatuset stäie usaldamisega läbi minemine. Täielik lahti laskmine ja teadmine, et kõik saab korda, ühel või teisel viisil.
Usun, et sellel sünnitusel oli meil kõigil oma oluline roll mängida. Imeline ämmaemand, kes uskus naise võimesse ise sünnitada ja oli täielikult kohal. Mees, kes hoidis ja toetas naist oma tingimusteta armastuses ja muidugi naine, kes oli tugevas kontaktis oma enda tunnetega ning täielikult usaldas, et ta suudab sünnitada ja et beebil on tahe sündida. Ja beebi, oh see rahulolev beebi, kel polnud kuhugi kiiret ja kes teadis täpselt, millal ja kuidas tema oma grand entrance’i teeb.
See on imeline, et elame 21. sajandil, kus meditsiin on nii arenenud ja tõesti elupäästev. Aga sünnitamine ei ole midagi ebaloomulikku. See ei ole midagi eluohtlikku. Alati on muidugi erandeid ning seal on palju pikem ja keerukam taustalugu. Kuid selle loo moraal on selles, et tuleb usaldada oma keha! Tuleb hoida sidet kõhubeebiga, sest teda me ju ootamegi, tema ja ema tantsu me kõik tantsime. See on tore, et on olemas sünteetiline oksütotsiin ja keiser ja mis kõik veel. Aga ma tuletan veel kord meelde, et pole olemas võimsamat elusolendit, kui sünnitav naine! Naine on loodud sünnitama ja on niiii palju, mida saab ära teha pelgalt oma mõtlemiste, välja ütlemiste ja keha liikuma panemisega.
Palju eneseusku, armastust ja väekaid sünnitusi!
