Päev hakkas küpsisetordi ja kohviga. Sain kohe aru, et sellest ei tule mingi tüüpiline sünnitus. Beebi tegi meile kiiresti selgeks, et tuleb omal ajal ja sedasi, kuidas tema tahab. Nägin, kuidas see pani proovile naise enese usaldamise ja oma keha ning kõhubeebi kuulamise. Aga selle kõige juures suutis meie bande (naine, mees, mina ja beebi) siiski rahulikuks jääda ja lihtsalt keskenduda sellele, mis on nüüd ja praegu. Tuua end täielikult sellesse imelisse hetke ning lihtsalt vooluga kaasa minna. Lasta beebil tantsida seda sünnitustantsu oma rütmi järgi, mitte vastavalt meie ootustele.
Selle kõige juures oli minu jaoks kõige ilusam jälgida mehe ja naise koostööd. Seda sügavat intiimsust ja naise väljakutset lasta end hoida ning täielikult alistuda. Me naised tahame ju ikka kõike ise teha ja veel kõige paremini. Eksju-onju, nagu mu pojale meeldib öelda.
Sünnitusel aga sedasi ei ole. Sünnitust ei ole võimalik üksinda kontrollida. Pool sellest uuest hingest on loodud mehe verest ja armastusest. Ja naine ei pea sünnitama üksinda. Ta tegelikult ei teegi seda. Sünnivad ka mees ja beebi. Kõik koos, tulise kirega, kui me vaid laseme.
Ja sedasi nad kolmekesi siis sündisidki - kõik koos vannis, teineteise embuses.
Ma lihtsalt südamest armastan oma elukutset!
Kunstnik Catie Atkinson.