Imeline tunne oli olla rase. Tunda oma eluarmastust oma kõhus kasvamas.
Kohe kindlasti ei olnud see kõige lihtsam ülesanne, nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kuid see oli kõige elumuutvam kogemus seni.
Ma olen nii mõnelegi öelnud, et kui raseduse ajal oma tunnetest teadlik olla, siis need 9 kuud võivad võrduda mitme aasta pikkuse teraapiaga, enda sisse vaatamisega. Ja oh millist uhkust see kõhukodanik teie üle see hetk tunneb! Ei pea kohe üldse kartma neid “halbu” tundeid raseduse ajal. Millal siis veel nendega tegeleda kui mitte nüüd ja praegu?
Miks?
Sest kandes oma kõhus beebit, saame ligipääsu kõige sügavamatele hirmudele, muredele, üksildusele ja ka õnnele ning armastusele. Kuid vaid siis kui tõesti julgeme lasta neil tunnetel pinnale kerkida, neid tunda ning seejärel vabastada. Turvaliselt, läbi kohalolu ja enesearmastuse.
Naise emakas on kui “kolakamber” kui selle eest armastusega hoolt ei kanna. Selles on tühi ruum, mille võime täita armastusega või hoopis kõige sellega, mille ees oleme silma kinni pigistanud.
Kas tahad sinna koguda armastust, loovust, õndsust, naiselikkust, eneseusku ja ilu?
Või hoopis viha, kahetsust, kadedust, kurbust, põlgamist ja inetust?
Valik on sinu.
Ütluse “He’s got some balls.” asemel peaks hoopis olema “Küll tal on alles vägev emakakas!”.
Emakas muudab naised kõikvõimsaks, jumalannadeks, kui vaid usaldame ja laseme.
Illustraator Emma Ahlqvist