On tore, kui naine valmistub raseduseks ja sünnituseks, aga mis saab pärast sünnitust? Pean tunnistama, et ka mina pole sellele nii suurt tähelepanu pööranud kui südames tean, et oleksin pidanud ja olen tahtnud.
Mulle tundub, et kuna kogu fookus on olnud sellel, kuidas sünnitada võimsalt ja ilusalt, siis on täiesti ära unustatud "pisiasi", et elu läheb peale sünnitust edasi ja hoopis uut moodi, uhiuute inimestega ja uhiuue rütmiga. Tegelikult ON nii, et miski pole enam endine. On vaja luua täiesti uued mängureeglid, et ise selle kõige juures oma mõistus ja heaolu säilitada.
Ei tule naljalt ütlus, et lapse kasvatamiseks on tervet küla vaja. Ning kohe kindlasti pole naljaasi "40 päeva nurgavoodi aeg", millest meie vanavanemad on suurt lugu pidanud. Mul on südamest kahju, et hetkel on palju popim see, kes rohkem jõuab, varem trenni läheb, lapsele vingemad vidinad ostab ja sotsiaalmeedias rohkem postititada jõuab. Mitte see, kes kauem puhata saab, beebiga lihtsalt kaisutada, keda rohkem toetatakse ja kes suudab veel enam kohustusi teistele pereliikmetele/sõpradele/tuttavatele/koduabilistele ära delegeerida.
Mina olin ka see superema, kes absoluutselt kõike ise tegi, polnud vahet, kas naeratades või läbi pisarate. Võin öelda, et seda teist oli 90% rohkem. Ja milleks? Kellele ma midagi tõestada üritasin? Mida ma tõestada üritasin? Tegelikkuses on see võidusõit ajaga, kuidas kõige kiiremini emana läbipõleda. Ja uskuge mind, see on maailma kõige raskem ja valusam tunne.
Ma tunnen, et olen isegi ära unustanud osa põhjusest, miks tahtsin saada doulaks. Mitte ainult seetõttu, et naised saaksid kogeda imelisi sünnitusi vaid ka selleks, et proovida ära hoida seda koledat läbipõlemist. Anda endast parim, et värske ema saaks nautida oma naiselikkust, emadust, perekonda ja beebit. Jah, pole küsimustki, et magamata öödes pole midagi nauditavat ja mõnusat. Või et mõnus lillearoom on vahetunud beebiokse aroomiga. Kuid selles kõiges on võimalik näha ka ilu ja tunda mõnu, kui vaid leida oma tasakaal. Ja selleks on vaja enesearmastust, oh kui palju enesearmastust ja hoolitsust.
Ja siinkohal soovin ma jagada teiega midagi minu jaoks väga erilist ja just seda, millest enamik emasid (mina for sure!) ehk unistadagi ei oska - sünnitusjärgne massaaž, hellitamine, kogemine ja mõnulemine. Massaaž, mis taimede abil hellalt suunab organeid tagasi oma õigetele kohtadele, aitab emakal oma algset suurust taastada ja mis kõige tähtsam - laseb emal täielikult lõõgastuda ja mõnuleda rahus ja vaikuses. Lubada tunda endal seda, mida ta tõsiselt väärib.
Ei pea ainult andma ja andma ja lõputult andma, oluline on ka enda eest hoolitseda. Ja seda esmajärjekorras. Kuidas me saaksimegi teistele midagi pakkuda, kui enda karikas on viimsegi piisani tühjaks valatud?
Armsad, olen teie jaoks olemas. Enne rasedust. Raseduse ajal. Sünnitusel. Ja peale sünnitust ka!
Sa ei ole üksi ja see pole ka kunagi olnud loomulik, et naine peaks suures osas üksinda enda järglasi kasvatama. Kuid muutus ei tule kuskilt mujalt kui Sinust enesest! Sa ise pead end väärtustama, et ka teised saaksid seda teha.
Kunstnik Ododua Iluria.