Uue ringi sünnilugu

Toas lendleb metsaalt korjatud piibelehtede lõhn ning aknapeegeldusest paistab eriti suhkruvatine taevas. Seal pole roosal, lillal ega kollasel enam piire ning ei saagi aru, kust algab taevas ja lõpeb meri. Istun siin eriti magusalt lõhnavas roosa valgusega toas ja vaatan Hanna tehtud sünniloo pilte. Kuid sedapuhku mitte tavalisi pilte, vaid pilte sünnitusest, kus on mulle väga oluline perekond ning ka mina ise.


Gerdaga ristus meie teekond juba 3 aastat tagasi, 9. novebril, mil lühikesest tutvumiskohtumisest sai mitmetunnine sügav ja unustamatu vestlus. Seal mandlivahuse kohvitassi taga istudes tundsin kohe, et Gerdas on midagi nii erilist, tuttavat ja sooja. Ta oli täiesti minu inimene. Ta on täiesti minu inimene.


Olin pool aastat tagasi matnud enda õe ja kui Gerda ütles, et ta ema on raskelt haige, siis jõudsin endamisi mõelda "Kurat, ma teadsin, et saan kohe sellise kogemuse!". Mõned päevad hiljem lahkuski ta ema. Ma väga kartsin, et kuidas suudan tema jaoks olemas olla, kui tegelikult olin alles ise leinaprotsessis. Aga tegelikult saime me hoopis koos teine-teist toetada ja rääkida millestki, mida teised ei mõistnud. Ma sain kohe aru, et see pole juhuslik, et Gerda mu ellu tuli. Ma tunnen, et meil on hingetasandil nii palju sarnast, millega üksteisele toeks olla, lahti pusida ja lahti lasta.


Gerda esimese lapse sünd ei olnud kuigi kerge meist kellelegi. Kuigi ta tegelikult sai vägagi hästi hakkama, siis vaimselt oli see metsik katsumus. See on tänase päevani minu jaoks üks kõige raskemaid sünnitoetusi olnud. Siiamaani ei saa ma täpselt aru, mis seal minuga juhtus, aga peale mitmeid tunde sünnitusel viibimist said ühel hetkel mu emotsioonid minust võitu. Mu mõistus lakkas töötamast ja keha oli kui betooni täis valatud. Ma olin seal, aga mind ei olnud seal. Miski selles sünnituses käivitas minu kehas nii metsiku hirmu, abituse ja jõuetuse - tundsin nagu pean ise sünnitama. Õigemini, ma usun, et mu kehas tulid ülesse kõik need tunded, mida ma enda sünnitusel tundsin. Ja mille ma olin nii osavalt ära peitnud. Ja ei, need ei olnud head tunded. See protsess minu kehas oli nii kõike hõlmav ja seda ei saanud enam peatada ka kõige suurema pingutusega.


Kui beebi oli sündinud, läksin mina tualettruumi nutma. See pingelangus oli meeletu ja peale seda olin ma nädal aega jõuetuna voodis. Nii haige, kui üldse olla sain. Eriti veider selle kõige juures oli see, et Gerda ise ei saanud arugi, et ma sünnituse ajal omadega täiesti murdumise äärel olin. See on muidugi hea, et ta sellest aru ei saanud, aga ma ise pidin selle tundega, et "ma ei ole piisavalt hea" veel pikalt tegelema. Ühel hetkel me isegi naljatasime, et see sünnitus oli minu jaoks raskem kui Gerda enda jaoks, aga seda ma muidugi ei usu. Meil mõlemal olid omad katsumused selles loos. Sellegi poolest olen ma väga uhke meie mõlema üle.


Ja kui Gerda teatas, et nad ootavad oma teist last, olin ma nii-nii õnnelik. Olin seda uudist kaua oodanud ja suur osa minust ootas väga seda uut võimalust nendega sellel teekonnal koos olla. Ja see teine, pisem osa minus, see oli ärev, sest nagu korduvsünnitaja, nüüd ma juba oskasin aimata, mis meid ees võib oodata.





See oli minu esimene kogemus, mil sain olla samale perele juba teist korda doulaks. Süda laulab - milline au.


Olime juba varem mitu korda analüüsinud Gerda sünnitust, et mis selle nii raskeks ning pikaks muutis. Nüüd saime sellesse veelgi sügavamalt sukelduda. Istusime mitu õhtut nende uues mõnusas kodus, teed rüübates ja jutustades, kuidas sel korral palju teadlikum olla ja veelgi paremini ettevalmistuda. Kõige olulisem punkt, milleni me jõudsime oli see, et eelmisel korral polnud Gerda sünnitusel kohal. Jah, ta oli seal, tegi häält ja tuhutas, aga... Aga tegelikult üritas ta alateadlikult põgeneda argistesse tegevustesse, enda meelt hoida hõivatuna kõige muu, kui sünnitamisega. Ja ühel hetkel, mil sünnitus liiga intensiivseks muutus, siis teda lihtsalt ei olnudki enam kohal. Noh, tead küll seda tunnet, kui sa justkui nagu eksisteerid, aga päriselt ei ela. Ja midagi sellist teevad paljud naised. Sünnitus ehmatab neid ära ja nad tahavad põgeneda. Aga me teame ju isegi, et tegelikult see pole võimalik. Kuidas sa põgened iseenda eest? Ja sellise eituse-tantsuga ongi beebi siia maailma toomine veelgi pikem ja raskem. Seega plaan oli paigas - maandada, maandada, maandada. Olla täielikult kohal. Kontaktis iseenda ja oma beebiga. Pidada meeles, et tuleb hingata, juua, liigutada, magada. Väga lihtsad ja loogilised asjad, aga kui piltlikult öeldes enda kehast minema lennata, siis jääbki alles vaid kest.. koos beebiga.. mis vaid "on" ja püüab kuidagigi ellu jääda. Pole just kuigi mõnus.


Jaa, nüüd 2 aastat hiljem olime nii palju targemad. Rosie, mu elu 2. toetatud beebi ja nüüd tema imearmas õde, Marilla, juba kolmekümne neljas ning ootused mul iseendale olid kõrged. Ja ma tean, et palju madalamad ei olnud ka Gerda ootused, talle endale.


Mida ligemale jõudis tähtaeg, seda selgemaks sai see, et kriisiolukord pole siit maailmast veel kuhugi kadumas ja Gerdal tuleb minna sünnitusele üksinda. See murdis mu südame. Tuhandeks killuks. Minu jaoks oli tohutult oluline selle sünnituse juures olla. Aga samas oli minus ka usaldus ning tükike rahu, sest korra on ta sellega juba hakkama saanud. Ja kindlasti saab ka sel korral. Lisaks teadsin, et sünnitusmajas ootab teda ees imeline ämmaemand, kes on nii hooliv, andekas, siiras ja soe. Teadsin, et saan ta ühtede armastavate käte vahelt anda järgmiste vahele.


Ja kuu aega tagasi, pool kuus hommikul, sama värvilise taeva saatel, ma suure elevusega nende juurde sõitsingi. Jälle sünnitusele, jälle Gerda juurde.





Oli näha, et protsess oli juba päris intensiivne ja Gerda seejuures täiesti kohal. Hingab, joob, liigub. Täpselt nii nagu olime rääkinud. Ta oli lihtsalt vapustavalt tubli. Ma sain aru, et tal pole üldse lihtne, aga ta pingutust oli õhust tunda ja mul oli nii hea meel ta üle. Mul oli hea meel ka iseenda üle, sest ka mina suutsin olla täielikult kohal, Gerda jaoks olemas ja kergusega vahetada sõbrannamütsi doulamütsi vastu. Olime koos, siin ja praegu.





Rosie alles magas mesimagusat und. Patrick keetis kohvi ja õige pea saabus ka Hanna, kes tuli sünnitust pildistama. Oh, mu kallis Hanna - milline seltskond! See sünnitusemull, mis paneb kogu ülejäänud maailma stopi peale, on nii eriliselt mõnus. Vahepeal oli Gerda vannis, seejärel püüdsime koos unetunde ja siis liikus ta jälle ringi. Gerda oli hoopis teistsugune sünnitaja kui eelmine kord. Ka sel korral polnud see kõige lihtsam ja kiirem kogemus, aga oli näha, kuidas ta oli hoopis teisiti meelestatud ja ma ei märganud kordagi, et ta tahaks alla anda.





Saabus aeg, mil Gerda tundis, et on õige hetk minna haiglasse. See tundus mu mõistusele nii vale, et kuidas ma ta sinna uksele saadan ja ise selja keeran? Kuidas ma temaga sinna sisse ei saa minna? Kuidas ma lõpuni ei saa olla? Mul on nii palju veel anda ja andmata. Mind aitas rahustada mõte, et Gerda on super hästi valmistunud, ta teab täpselt, mida teha, ta kuulab oma keha ja beebi sõnumeid laitmatult ning teda ootab ees fantastiline ämmaemand. Nad saavad sellega hakkama. Parimal võimalikul viisil.





Tunnid venisid nii aeglaselt kui üldse võimalik. Ja see teadmatus sõi ja puuris ja ahistas. Mõtlesin endamisi, et jälle kestab see sünnitus lõpmatuid tunde ja kui ta juba kodus nii väsinud oli, siis mis tast praeguseks hetkeks küll saanud on? Õnneks sain vahepeal ämmaemandaga suhelda ja ka Patrickule infot edastada, aga ma oleksin andnud kõik, et ise seal olla. Et me kõik koos saaksime seal olla.





Lõpuks kella 21 paiku saabus imearmas pilt beebist - Gerda sai sellega jälle hakkama, nendega on kõik hästi! Oh selles polnud ju kahtlustki! Täpselt nagu eelmisel korral, tundsin ma ka nüüd, kuidas järsku olid silmad märjad ja nagu kivi oleks südamelt langenud. Kõik on korras. Kõik on hästi. Hinga.


Need inimesed, kes mu ellu läbi selle töö on tulnud, on lihtsalt imelised. Kes on tulnud hetkeks, kes pikemaks ja kes ehk isegi terveks eluks. Mul on nii hea meel, et saan teha seda, mida kogu südamest armastan. Et ma pole mitte ainult neile peredele saanud toeks olla, vaid olen saanud ka iseennast tervendada. Endale toeks olla. Ennast tundma õppida. Avastada maailm, millest mul varasemalt pole õrna aimugi olnud. Et saan jagada ja vastu võtta täiesti omanäolist armastust, mis on nii toitev, eriline ja ilus. Aitähaitähaitäh kõikidele mu peredele, kes on mind usaldanud oma elu kõige õrnemate, vägevamate, ilusamate hetkede juurde. Lähen armastusest lõhki!



Fotograaf Hanna Bender (Odras)

220 views

©2020 IMELINE OOTUS