Sünnitus. See tähendab igale naisele palju emotsioone. Kui kuulata teiste kogemusi, siis tundub, et Eesti naistel käib võistlus selle kohta, et kellel oli kõige raskem sünnitus. Hirmujutte on palju, kuid siiani polnud ma kuulnud, et see protsess võib olla ka imeline. Kuidas mina kirjeldan enda sünnitust? – See oli omapärane kogemus. Kõik sai alguse detsembri lõpus, kui ühel tööpäeval jäin mõtlema, et äkki on võimalus, et olen rase. Sisetunne ei valetanud ning kodus kiirelt rasedustesti kasutades tulid kiirelt 2 triipu esile. Pakil on ju kirjas, et tuleb oodata paar minutit, aga need triibud olid koheselt olemas. Esimene mõte oli, et ma pole ikkagi selleks valmis, sest uudis oli kaua oodatud rõõm, aga selleks kõigeks ei saa kunagi valmis olla.
Enne jõule tõmmati mul välja ka viimane tarkusehammas, kus sain peale tugevad valuvaigistid ning antibiootikumid ja loomulikult oli esimene mõte, et kas lapsega on ikka kõik hästi, kui oled neid tarvitanud. Sellistel juhtudel tuleb mõelda kainelt, et kui on loodud, siis see laps jääb, ja kui pole loodud, siis tuleb leppida. Ja meie õnneks pisike ime oli loodud elama.
Olen juba paar aastat tellinud Pere ja Kodu ajakirja „Pulmad“, sest abikaasa tegeleb hobikorras pulmaisa rolliga ja siis jäi silma, et väljastatakse ka ajakirja „Beebi“, mille tellisin juba varakult koju postkasti. Ajakirja lugesin ühe päevaga läbi ning eriti jäi seal silma artikkel, kus räägiti doula’st ehk sünnitoetajast. Ma polnud varem sellest midagikuulnud, aga see lugu köitis mind ning otsisin välja ka kohe doula kodulehe ning uurisin, et palju see maksab.
Esimese hooga lõi hind pahviks. Rääkisin suure õhinaga sellest ka abikaasale, sest teadsime, et meie tähtaja läheduses on abikaasal mitu pulma, kus ta osaleb ning võib juhtuda, et olen üksi ning ehk oleks parem, kui meil oleks olemas tagavara plaan, et on keegi, kelle poole saan pöörduda ning ei peaks olema üksi. Kevadel toimus ka beebimess, kus samuti selgtati lähemalt, kes on doula ehk sünnitoetaja ja mida see naisele annab. Mäletan, et seal öeldi, et tänu sünnitoetajatele on vähenenud keisrilõike vajadus teatud protsent. Enam pikaltei mõelnud, et pean ühendust võtma doulaga, kes mulle ajakirjas silma jäi.
Esimesel kohtumisel olin vapustatud, et tegemist on väga noore inimesega. Mitte, et ma vana oleks, kuid ta oli veelgi noorem, kui mina. See nüanss läks kiirelt mööda, sest tähtsam oli see roll ja panus, mida ta meile andis. Kui emale sellest rääkisin, siis tema ei mõistnud, et miks mõtleme
sellisele variandile ning maksame palju raha. Ma ei osanudki seda väga hästi seletada, kuid süda ütles, et see on õige otsus ning seda on vaja meile. Ei mõistnud seda ka sõbranna ning lõpuks otsustasime, et las see jääda siis ainult meie teada, sest seletamine teistele oleks võtnud suurema jõu, kui see, et nautida esimest ootusaega.
Otsustasime, et soovime täispaketti, kus enne sünnitust saadakse doula’ga kokku mitmeid kordi ning ka pärast sünnitust tuleb ta toetama perekonda. Kõik korrad käisime koos abikaasaga doula ehk edaspidi Gertrudiga kohtumas. Need oli väga teraapilised ning juttu jätkus igakord rohkem, kui arvestasime. Kõik oli ju meie jaoks uus ning teadsime, et oleme ju selles vallas kogenematud ning sinisilmselt uskusime, et kõik läheb hästi. Ootusaja puhul oli samuti tunda, kuidas kõik väljendasid enda kogemusi, et mis kõik mind ees ootab seoses rasedusega. Jäin endale kindlaks, et kui ma jään nendesse juttudesse kinni, siis mul hakkavadki külge igasugused rasedusega seotud vaevused.
Ootusaeg oli imeline. Ei jäänud midagi tegemata seepärast. Kõik on kinni ikkagi mõtlemises ning tuleb nautida seda aega. Enda peas me olime välja mõelnud kuupäeva, millal laps võiks tulla. Ka see naerdi välja, et te võite ju arvata midatahes, aga laps tuleb siis, kui tema soovib. Jah, ta tõesti ei tulnud sellel kuupäeval, kuid usk endiselt oli veel sees, et ta tuleb enne tähtaega – ja ta tuligi.
Kui algasid tuhud, siis algul mõtled neist kui valudest, aga paremini sobis hoopis see, et tuleb nautida neid laineid ehk tuhusid, sest need toovadki pisikese ime meile lähemale. Uurid ja puurid küll enne sünnitust, et mis need tuhud täpsemalt on, siis ega kellegi kirjeldus ei annagi sulle ühtegi head ettekujutust. Kas ma oleks uskunud, et võivad olla tugevad lained ehk tuhud – oh ei. Sinisilmne unistus muutus reaalsuseks ning erinevaid laineid tuleb vastu võtta lõõgastunult.
Kuna Gertrudiga olime läbi rääkinud erinevaid variante, mis sünnitusel võib ette tulla ja mis reeglid on haiglas, siis sinna saabudes pandi koheselt meie enesekindlus proovile. Võib juhtuda, et KTG ei näita alati hästi lapse südamelööke, sest aparaati tuleb hoida õiges kohas, siis esimesele ämmaemandale tundus, et lapsega pole kõik korras. Tema jaoks oli vajalik, et kasutaks skalperelektroodi, kuid minu süda ütles, et lapsega on kõik korras ning ma keeldusin sellest. See kahjuks ämmaemandale ei meeldinud ning rohkem me teda ei näinud. Ju me polnud teineteise jaoks head tassikest teed, kes sobiksid kokku. Järgmisel ülevaatuses teine ämmaemand kinnitas, et kõik on suurepärane ning südametöö lapsel on väga hea. Nüüd jäigi ainult oodata pisikest imet, kelle vastu võttis kolmas ämmaemand, kes oli imeline. Nüüd seda lugu kirjutades jäin mõtlema, et nii doula kui ka viimane ämmaemand sünnitusel olid omapäraste nimedega ehk siis väga erilised inimesed.
Tuhud mingi hetk vaibusid ning täielikku avatust ei tekkinud. Otsisime põhjust minu seest, kuid tundsin, et minus pole mingit hirmu ning keegi ei mõistnud, et miks pisike ilmakodanik ei taha tulla. Kuna aeg venis, siis arst tuli juba jutuga, et peab minema keisrile. Kuna eelnev töö Gertrudiga oli väga põhjalik, siis tahtsime endale aega juurde, sest eneseusk nii minus kui ka abikaasal oli, et see laps tuleb loomulikul teel. Aeg tiksus kiirelt ning pinge kasvas ja tegime kõikvõimalikke harjutusi, et tagasi saada võimsaid laineid, sest iga tuhu oli nüüd väärtuslik. Lõpuks avastati, et laps on küll kenasti alla vajunud, aga ta vaatas näoga minu kõhu poole ehk beebi oli tagumises teisendis. See ei meeldinud arstile ning viimane tund hakkas tiksuma, et see on meie viimane võimalus enne keisrile minekut. See hetk oli valus, sest mõte, et kas ma tõesti ei suuda oma abikaasale sünnitada poega loomulikul teel. Eneseusk minus endas kõikus, kuid sel hetkel tuli ette võtta veel viimased jõupingutused, mis andsid ka tulemuse, sest lõpuks arst ütles, et on täisavatus ja pidin tegema hakkama sundpresse.
Kogenemata jäi loomuliku pressi tunnetus, kuid rohkem ei hakanud arstiga vaidlema, vaid hakkasime teineteist usaldama, et kõik üheskoos laps ilmale tuua. Minu enda jaoks oli möödunud juba 24h kogu protsessist ning leida lõpus endas veel jõudu, jaksu ja enesekindlust, et tuua loomulikul teel ilmale pisike ime, siis see on tõesti vapustav, et naised leiavad endas sellise vägevuse üles. Poeg sündiski nii, et vaatas esimesena silma abikaasale.
Lapse sünnihinne tuli väga hea ning nüüd on meiega vägagi terve poisslaps. Arst lõpus kiitis mind ning soovis õnne. Eelnevaid sünnituslugusid kuuldes, siis kõik ütlesid ühest suust, et igasugused valud, mida koged sünnitusel, siis need kaovad su mälestustest. Võin kinnitada, et nii see ongi. Minu mälestusse jääb omapärane kogemus, mis pani proovile kõik inimesed selles ruumis – eelkõige minu enda, siis abikaasa, doula, ämmaemanda ja arsti. Usun, et see kogemus oli õppetunniks igaühele, sest uskumine iseendasse aitab selleni, et jõuda oma eesmärgini. Kui oleks olukord olnud tõsisem, siis kindlasti on arstiabi õigel kohal, kuid ma olen õnnelik, et lõpuks uskus meisse ka arst, kelle tugi lõpus oli väga oluline.
Sünnitus on üks kogemus, kuid sellele järgnev periood on hoopis midagi muud. Sünnitusjärgsest perioodist räägitakse vähe, kuid oleks vajalik seda teemat veelgi rohkem teadvustada naistele. Jah, ka selleks pole keegi valmis, kuid teadlikkus annaks parema ülevaate, kuidas olukorraga toime tulla. Omapärasele kogemusele nüüd mõeldes lähevad suunurgad ülespoole, sest ma sain sellega hakkama ja väga hästi. Ideaalne sünnitusplaan läks küll oma rada pidi, kuid just selliselt nagu vaja oli ning meenutama jään seda naerusuiselt.
Marianne Kask
1 lapse ema