Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes on tähele pannud naiste hasarti selles, kellel oli kõige raskem, pikem või hirmsam sünnitus. Oleks kohe nagu põnev võistelda, kes suudab esmasünnitaja kõige enam ära hirmutada. Nagu sünnitus oleks midagi tohutult ebaloomulikku ja lihtsalt üks negatiivne kogemus elus, millega tahaks ruttu ühele poole saada.
Ja kõige hirmuäratavam nende õuduslugude juures on see, et jagatakse vaid emotsiooni. Ei räägita sellest, miks asjad ei läinud plaanipäraselt ja tegelikult naine enamasti ei tea isegi, miks siis ikkagi oli vaja vahelesekkuda. Ehk sedasi jäetaksegi mulje, et sünnitamine on midagi hirmsat ja ootamatut, kus end ise aidata on võimatu ja kogu kontroll on vaid arstide käes. Naine vaid lebab abituna sünnituslaual ja ootab päästmist.
Samas on ju ka võimalik end täielikult välja lõigata õuduslugude maailmast. Mitte vaadata telekat. Mitte lugeda ajakirju. Mitte läbi kammida gruppe ja foorumeid. Ja üldse mitte suhelda. Taodelda, et minu sünnitus tuleb pehme ja helge ning ainult lugeda ilusaid sünnilugusid. Jah, nii võib tunduda, et oled end kaitsnud kõige eest, kuid kas see pole mitte probleemi eitamine?
Sünnitus on uus, võimas, enneolematu ja kõikehõlmav ja täiesti loogiline, et tekitab aukartust ja ootusärevust. On küll võimalik põgeneda paanikat tekitavate lugude eest, kuid ise enda eest peitu pugeda ei saa. Kõik need tunded on meie endi sees juba olemas ja teiste lood lihtsalt käivatavad need. Vaid Sina ise saad end hirmutada või väestada.
Mis on siis see, mis Sind käivitab?
Mis Sind kõige enam hirmutab?
Mis on see, millega kardad, et ei pruugi toime tulla?
Mida Sa vajad, et tunneksid end turvaliselt?
Mida vajad Sina, et tunda end enesekindlana, võimsana - sünnitava Jumalannana?
Ja kas tead, mis lugu Sind kõige enam mõjutanud on? Mis on Sinu esimene kogemus sünnist ja sügavaim mälestus? See on Su enda sünd!
Kas oled rääkinud oma emaga sel teemal, kuidas Sina sündisid?
Mis tundeid Su ema see hetk tundis?
Kuidas teda koheldi?
Kuidas ta koges tuhusid ja seda, et sa tema sees liikusid?
Mida ta mõtles ja mida ta ütles?
Mida tegi sel hetkel sinu isa?
Mis olid need esimesed sõnad, mis Sulle lausuti, nähes Sind esimest korda?
See on see, mis tegelikult loeb. See on meie kõige olulisem kogemus sündimisest ja sünnitamisest. Kuidas me suhtume muutusesse. Mis tundeid meis tekitavad tuhud. Ja kuidas üldse suhtume imetamisesse, emaks olemisse.
Et kogeda ilusat ja võimast sünnitust, et aita see, kui lõikame välja kõik koleda ning laseme enda sisse vaid ilusa. Tõsiselt määrav info on Sinu enda sees juba olemas ja seda on sinna kuhjunud Su sünnihetkest saadik. Tegele sellega. Vaata enda sisse, katsu mõista, miks suhtud sünnitusse just sellisel viisil nagu suhtud. Ja alles siis, kui täielikult end mõistad, saad vabastada need hirmud. Ja kui on tekkinud tühi ruum, alles siis loo sinna seda, mida Sa tegelikult kogeda tahad.
